Episteem (kr επιστήμη (epistēmē), pr épistémè; teadmine) on ajajärgu suhete tervikteadmine; teatud ajal teatud ühiskonnas olev väidete ja lausungite (diskursuste) sõnastamise üldlevinud vorm. Lausungid, käitumine ja kõne avalduvad episteemi raamides. Mõiste tähendab ka ajastu valitseva suhtekogumi kujutlust inimese teadvuses. Episteem tähendab suhete tervikvõrku, mis antud ajajärgul liidab lausungid ja tegevused, mis tekitavad teadmisõpetuse (epistemoloogia) kujundeid, teadusi ja võimalikke vormilisi süsteeme.[1]
Mõiste võttis kasutusele Michel Foucault teoses "Sõnad ja asjad" (1966, eesti keeles 2015), osutamaks ajastu teadmisõpetuse raamile ja ajastu üldarusaamale inimesest.[1]
Mõiste muutus M. Foucault'l oluliseks teoses "Teadmiste arheoloogia" (1969, eesti keeles 2005). Ta eristas ajaloolise eriteadmise (episteem) ja teadmise ajaloo. Teoses sõnastas ta uue, arheoloogiale toetuva ajaloovormi alused (varem arheoloogia toetus ajaloole).[2]