Eudokia Makrembolitissa

Eudokia Makrembolitissa
Eudokia Makrembolitissa
Keisrinna Eudokia
Bütsantsi keisrinna
Ametiaeg
23. mai 1067 – november 1071
Eelnev Konstantinos X Dukas
Järgnev Michael VII Dukas
Bütsantsi keisrinna-konsort (Konstantinos X Dukas)
Ametiaeg
23. november 1059 – 23. mai1067
Bütsantsi keisrinna-asevalitseja
Ametiaeg
23. mai 1067 – 1. jaanuar 1068
Bütsantsi keisrinna ja konsort (Romanos IV Diogenes)
Ametiaeg
1. jaanuar 1068 – 1. oktoober 1071
Bütsantsi keisrinna (ainuvalitseja)
Ametiaeg
1. oktoober 1071 – november 1071
Eelnev Romanos IV Diogenes
Järgnev Michael VII Dukas
Isikuandmed
Sünniaeg u 1030
Surmaaeg u 1096
Abikaasa

Konstantinos X Dukas;

Romanos IV Diogenes
Vanemad Johannes Makrembolite
Lapsed

Michael VII Dukas; Andronikos Dukas; Konstantios Dukas; Nikephoros Diogenes;

Leo Diogenes

Eudokia Makrembolitissa (kreeka keeles Εὐδοκία Μακρεμβολίτισσα (Eudocia Macrembolitissa) u 1030 – u 1096) oli Bütsantsi keisrinna-asevalitseja ning Konstantinos X Dukase ja Romanos IV Diogenese abikaasa. 1067. aastal oli Eudokia oma alaealise poja, Michael VII regent, misjärel abiellus ta Romanos IV Diogenesega, kellest sai siis Bütsantsi keiser. Eudokia asus uuesti regendi ametikohale, kui Romanos 1071. aastal tagandati. Peagi sunniti keisrinna uuesti taanduma.

Eudokia valitses kahek korral, 1067. ja 1071. aastal, lühikest aega täiesti iseseisvalt, mistõttu arvavad paljud tänapäeva ajaloolased ta Bütsantsi keisrite nimekirja iseseisvaks valitsejana.

Lapsepõlv ja noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eudokia Makrembolitissa oli Johannes Makrembolitese tütar, Konstantinoopoli patriarhi Michael I Keroulariose õetütar[1]. Johannes, kes kuulus Konstantinoopoli aristokraatia hulka, liitus 1040. aastal patriarh Keroulariose vandenõuga keiser Michael IV vastu, ent riigipöördekatse ebaõnnestus[2].

Eudokia sünniaeg on teadmata, kuid see on umbes 1030. aasta[3]. Mõned autorite dateerivad tema eluaastad vahemikku 1021–1096[4], kuid teised seda ei kinnita[1][2][5]. Eudokia abiellus umbes 1049. aastal toona 43-aastase tulevase keisri Konstantinos Dukasega, seega enne tema trooniletõusmist 1059. aastal[2][5]. Eudokia oli Konstantinose teine abikaasa. Konstantinose esimene abikaasa suri üsna vahetult pärast nende abiellumist[1]. 1059. aastaks oli neil juba kolm last: tulevane keiser Michael VII, Konstantinos Dukas, Andronikos Dukas ning veel üks teadmata nimega poeg[6].

Valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos X Dukase abikaasana

[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos X Dukas krooniti keisriks 23. novembril 1059, päev pärast Isaak I Komnenose troonist loobumist[6]. Eudokia krooniti ilmselt samal aastal augustaks[5][6]. Sel ajal sündis neil ka neljas poeg, Konstantios Dukas, kes krooniti enne tema venda Michaeli[6]. Kui Konstantinos 1066. aasta oktoobris haigestus, määras kaasregentideks Johannes Dukase ja patriarh Johannes VIII Xiphilinose. Eudokia pidi hoolitsema vaid Michaeli ja Konstantiose eest, kuid Konstantinos teadis, et naisel on suuremad ambitsioonid.[1] Oma järeltulijaks määras keiser vanima poja Michaeli[7]. Konstantinos X Dukas suri järgmisel aastal, 23. mail 1067.[6]

Ainuvalitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned ajaloolased peavad Eudokiat pigem ainuvalitsevaks keisrinnaks kui lihtsalt regendiks[2][8][9]. Kaasaegse Michael Psellose sõnul oli Eudokia Konstantinos X järelvalitseja, ta ei andnud valitsemist üle, vaid võttis kogu juhtimise isiklikult üle[10]. Tema valitsejastaatust kajastavad tema mündid ja avalikud ikonograafiad. Näiteks oli ta mõnel juhul hõbe- ja vaskmüntidel ilma poegadeta, mis oli väga ebatavaline. Üks kiri hõbedasel reliikvial nimetab teda "roomlaste suureks keisrinnaks" (megalē basilis tōn Romaiōn), mis viitab sellele, et tal oli kõrgem staatus kui tema poegadel.[1] Michael VII oli selleks ajaks "juba ammu poisikeseks saanud", kuid sellest hoolimata "jättis kogu valitsemise oma emale"[10]. Mõnede autorite arvates oli poisil mingi vaimne puue[2].

Üldiselt peeti keisrinnat kogenud valitsejaks, kes oleks olnud võimeline toime tulema riigiasjade sisulise juhtimisega. Seejuures olevat ta ise väitnud, et tal puudub soov "surra troonil" ja kui lapsed saavad suureks, siis ta jätab õukonna. Seda, et Eudokia oli tugevakäeline isiksus, kinnitab ka fakt, et pojad – tegelikud valitsejad – sõna otseses tähenduses kartsid oma ema. Muidugi ei valitsenud keisrinna ilma abilisteta ning neid õukondlasi, kes tema kõrval pretendeerisid juhtivatele rollidele, oli mitmeid. Nende seas tõusid eriti esile väljapaistev intrigaan Psellos ja surnud keisri vend Johannes.[7]

15. sajandi portree Eudokiast

Romanos IV abikaasana

[muuda | muuda lähteteksti]

Katastroofiline olukord piiridel viis Eudokia järelduseni, et tema kõrvale oleks vaja tugevat meest ning et ta võiks viimaste Makedoonia dünastia valitsejannade eeskujul valida enesele abikaasa. Raske on öelda, kas see idee tuli keisrinnale pähe just riigi huve silmas pidades. Pigem võib siin näha järjekordset õukonnaintriigi, mille taga võisid seista Psellosele ja Johannesele vaenulikud jõud. Psellos, kes oli ametlikuks Michaeli kasvatajaks, vajas vaevalt enesele võistlejat. Sama võib oletada ka Johannese puhul. Nii et tõenäoliselt olid keisrinna õhutajateks Psellose ja Johannese vastased, kes lootsid selle käiguga õõnestada nende positsiooni ja upitada keisriks oma soosik. Seejuures olid keisrinnal veel ka omad salaplaanid.[7]

Samas oli keisrinna Konstantinos X surivoodil, patriarh Johannes VIII Xiphilinose juuresolekul vandunud, et ei abiellu enam kunagi[2]. Eudokia aru, et tema võimupositsioon võib sattuda ainuvalitsedes ohtu[11]. Igatahes kui Konstantinose surmast sai kuus kuud, otsustas Eudokia uuesti abielluda. Psellos kirjutab, et see oli kõigile suureks ootamatuseks. Võib oletada, et Eudokia plaani varjati tema eest viimase hetkeni.[7] Eudokia väljavalituks sai Romanos Diogenes, kes oi sõjaväelaste seas väga populaarne kindral.[11] Otsus oli vastuoluline, sest Romanost süüdistati vahetult enne Konstantinos X surma vandenõus ungarlastega keisri vastu[1]. Keisrinna aga lootis, et väepealiku oskused aitavad peatada seldžukkide-türklaste edasitungi idas[4][11][12]. 25. detsembril 1067 andis keisrinna Romanosele magistros'e (otsetõlkes 'ametkondade ülem') ja stratelates'e ('armeejuht') tiitli, valmistudes sellega tema kroonimiseks[1]. Siiski vajasid nad veel patriarhi heakskiitu. Mõnede allikate väitel pettis Eudokia Johannes VIII. Nimelt lubas keisrinna abielluda ühega patriarhi vendadest, kui viimane ta vandest vabastab. Johannes võttiski pakkumise vastu.[1][5][11] Eudokia ja Romanose abielu ja keiserlik kroonimine toimusid 1. jaanuaril 1068 patriarhi ja teiste ametnike üllatuseks[1][11].

Uue abikaasaga suutis Eudookia ähvardava ohu kaotada. Romanos IV sai Eudokia kaks poega: Nikephoros ja Leon Diogenes.[2][5] Romanos IV tegi ka Andronikos Dukasest (keisrinna ja Konstantinos X poeg) kaasvalitseja, kuigi varem olid tema isa, ema ja vennad ta võimust eemale tõuganud. Ta krooniti ilmselt samuti 1068. aastal, kuid kaasaegsed kroonikud ei kirjuta temast.[6] 1068. aasta mündid kujutavad Romanost väiksemana kui Eudokiat, Michaeli ja tema vendi. Mõnikord ei nimetata teda isegi keisriks, vaid lihtsalt despoodiks (isand) ning annavad basileuse tiitli Eudokiale.[1][12] Psellose sõnul kutsus keisrinna teda "alamaks, mitte valitsejaks". Peagi hakkas aga Romanos tegutsema naisest sõltumata ning isegi pahandas tema peale.[10]

Lühike ainuvalitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

26. augustil 1071 seisis Romanos IV silmitsi Seldžukkide impeeriumi sultani Alp Arslani vägedega otsustavas Manzikerti lahingus[6][13]. Bütsantsi armee purustati ning keiser langes vangi, osaliselt Johannes Dukase poja Andronikose reetmise tõttu[1][11][12]. Mõni päev hiljem jõudis uudis ka pealinna, kus see kõiki vapustas[10]. 1. oktoobril kuulutas senat Romanos IV troonilt maha ning Eudokia ja Michael VII ainuvalitsejateks[1][13]. Mõnede allikate järgi plaanis keisrinna juba varem oma mehe kukutada, kuid see on pigem ebatõenäoline[14]. Uus režiim kestis vaid ühe kuu, sest peagi muutus keisrinnavastane opositsioon piisavalt tugevaks, et teda kukutada, eriti pärast seda, kui uudised Romanose vabastamisest jõudsid Konstantinoopolisse[1][6]. Seejärel kuulutas Johannes Dukas Michael VII ainuvalitsejaks ning sundis Eudokiat nunnana kloostrisse minema[1][5][6].

Hilisem elu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eudokial oli mõjuvõimu ka pärast eksiili saatmist 1071. aastal. Peagi pärast pagendamist liitus ta Isaak I Komnenose vennanaise Anna Dalassenega[1], et kukutada Joannes Dukas ja tuua Romanos IV uuesti võimule. Eunuhh Nikephoritzese abiga õnnestus Dukas kukutada[12]. Hiljem korraldas Eudokia 4. augustil 1072 surnud Romanos IV-le meeldejäävad matused[5][14].

Pärast seda, kui Nikephoros III 1078. aastal Michael VII kukutas, kutsus uus keiser Eudokia tagasi pealinna ning pakkus talle abielu. See plaan ei teostunud peamiselt Johannes Dukase tõttu, kes naasis võimu juurde Nikephorose keisriks saamisega. Sellegipoolest saatis keiser talle palju autasusid ja tänukingitusi.[1][2][5] Eudokia surmaaeg on täpselt teadnata, kuid kindlasti oli see pärast Alexios I Komnenose võimuletulekut 1081. aastal[1]. Tema üks viimaseid tegusid oli patriarh Michael I Kerularios ühe nõo lapsendamine[5]. Tema surma-aastaks loetakse ka 1096. aastat[7].

Eudokiale omistatakse ajaloo- ja mütoloogisõnastiku Ἰωνιά (tõlkes 'lillade kollektsioon või kogu') koostamist. Selle eessõnaks on pöördumine abikaasa Romanos Diogenese poole ja teost kirjeldatakse kui " jumalate, kangelaste ja kangelannade sugupuu, nende metamorfooside ning iidsete muinasajal leitud muinasjuttude ja lugude kogumikku, mis sisaldab ka erinevate filosoofide märkmeid".[15] Siiski arvatakse, et raamat on nüüdisaegsem (16. sajandist) kogumik, mis ekslikult omistati Eudokiale ja mille koostas võltsija Constantine Paleocappa 1540. aasta paiku. Allikate hulka, millest töö koostati, kuuluvad ka Diogenes Laërtius ja Suda.[16]

Eelnev
Konstantinos X Dukas 		Bütsantsi keiser
23. mai 1067 – november 1071 		Järgnev
Michael VII Dukas

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Garland, Lynda (2002). Byzantine Empresses: Woman and Power in Byzantium. Routledge. Lk 168–179. ISBN 9781134756384.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kazhdan, Alexander (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.
  3. ↑ Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society. Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
  4. ↑ 4,0 4,1 Chisholm, Hugh (1911). Encyclopædia Britannica. Kd 9 (11 trükk). Cambridge University Press.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Jeffreys, Michael (2016). Prosopography of the Byzantine World. London: King's College. ISBN 978-1-908951-20-5.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Grierson, Philip (1973). Catalogue of the Byzantine Coins. Kd 3. Washington D.C: Dumbarton Oaks Papers. Lk 779–784. ISBN 0-88402-012-6.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 326-327.
  8. ↑ McLachlan, Sean (2004). Byzantium: An Illustrated History. Hippocrene Books. ISBN 0-7818-1033-7.
  9. ↑ Haldon, John (2005). The Palgrave Atlas of Byzantine History. New York: Palgrave Macmillan. ISBN 978-0230243644.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Michael Psellos. Chronographia. Kd 7.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Finlay, George (1877). ""Regency of Eudocia (1067)"". History of the Byzantine and Greek Empires from 1057–1453. William Blackwood & Sonspages. Lk 24-36.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Hill, Barbara (1992). Imperial Women in Byzantium 1025-1204. Routledge. Lk 62–66. ISBN 9781317884668.
  13. ↑ 13,0 13,1 Schreiner, Peter (1975). Die byzantinischen Kleinchronike. Vienna: ÖAW. ISBN 978-3-7001-0206-9.
  14. ↑ 14,0 14,1 Vratimos, Antonios (2003). Eudokia Makrembolitissa: was she implicated in the removal of her husband, Romanos IV Diogenes, from power?. Kd 71. Revue des études byzantines. Lk 277–284.
  15. ↑ Smith, William (1870). ""Eudocia Augusta Macrembolis"". Dictionary of Greek and Roman Biography and Mythology. Kd 2. Lk 80.
  16. ↑ Dorandi, Tiziano (2013). ""Introduction"". Diogenes Laertius: Lives of Eminent Philosophers. Cambridge University Press. Lk 7-9. ISBN 978-0521886819.