Euroopa Pangandusjärelevalve (ingl k European Banking Authority ehk EBA) on Euroopa Liidu agentuur, mille peakorter asub Pariisis La Défense'is.
Euroopa Pangandusjärelevalve rajati 1. jaanuaril 2011, mil organisatsioon päris kõik Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee (CEBS) ülesanded ja kohustused. Agentuur tegutses kuni 30. märtsini 2019 Londonis.[1][2]
Sõltumatu asutuse tegevuste hulka kuulub ka Euroopa pankade stressitestide tegemine, et muuta Euroopa rahandussüsteemi läbipaistvamaks ja leida pankade kapitali struktuurides nõrku kohti.[3] Euroopa Pangandusjärelevalve kuulub Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi (ESFA) koos Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) ja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvega (EIOPA). Samasse süsteemi kuuluvad veel Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB), Euroopa Järelevalveasutuste Ühiskomitee ja riiklikud järelevalveasutused.[4]
Euroopa Pangandusjärelevalvel on võim liikmesriikide regulatiivsete asutuste otsuseid tühistada, kui need ei suuda oma pankasid õigesti reguleerida. EBA on suuteline takistama regulatiivset arbitraaži ja peaks võimaldama pankadel kogu EL-is õiglaselt konkureerida. Pangandusjärelevalve hoiab ära võidujooksu põhja (valitsus muudab ärikeskkonda või vähendab makse, et meelitada oma riiki majandustegevust), kuna väiksema reguleeritusega riikides rajatud pankadel ei ole rohkem reguleeritud riikide pankade ees enam konkurentsieelist, sest kõik pangad peavad vastama rangemale üleeuroopalisele standardile.
Euroopa Pangandusjärelevalvel on kaks juhtorganit[4]:
Lisaks on organisatsiooniga seotud eesistuja, kes esindab Euroopa Pangandusjärelevalvet asutusevälises tegevuses, ja igapäevast tegevust tagav tegevdirektor. Veel tehakse Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee raames valdkonnaülestes küsimustes tihedat koostööd teiste Euroopa järelevalveasutustega. Euroopa Pangandusjärelevalve otsustest mõjutatud isikute õiguste tõhusaks kaitseks on loodud ka spetsiaalne apellatsiooninõukogu.[4]
Kõiki Euroopa Pangandusjärelevalve koostatud dokumente arutatakse tehnilistes töörühmades ja alalistes komiteedes (nende töös võivad osaleda ka liikmesriikide asutused) ning vajaduse korral peetakse õigusaktide üle avalikke konsultatsioone, et kõik huvipooled saaksid nende väljatöötamisel kaasa rääkida. Järelevalve küsib kommentaare ja nõuandeid ka pangandussektori sidusrühmade kogult ning vajaduse korral analüüsib ettepanekute kulusid ja kasulikkust. Selle eesmärk on tagada kõigi organisatsiooni ülesannete ja volituste tõhus ning läbipaistev täitmine.[4]
Euroopa Pangandusjärelevalve põhiülesanne on soodustada Euroopa ühtsete eeskirjade loomist panganduses, võttes selleks kasutusele siduvaid tehnilisi standardeid (BTS ehk Binding Technical Standards) ja juhiseid. Ühtsete eeskirjadega püütakse näha kõigi Euroopa Liidu finantseerimisasutuste jaoks ette üks komplekt ühtlustatud usaldatavusnormatiive, aidates luua võrdseid võimalusi, ning pakkuda hoiustajatele, investoritele ja klientidele kõrgetasemelist kaitset.[5]
Üks pangandusjärelevalve ülesandeid on ka edendada järelevalvetegevusi, et tagada usaldatavusnormatiivide ühtlustatud kasutamine. Viimase ülesandena on Euroopa Pangandusjärelevalve volitatud hindama ohtusid ja haavatavust EL-i pangandussektoris ning seda eriti regulaarsete riskide hindamise aruannete ja üleeuroopaliste stressitestide kaudu.
Muud Euroopa Pangandusjärelevalve mandaadis sätestatud ülesanded:
Nende ülesannete täitmiseks võib Euroopa Pangandusjärelevalve koostada eri regulatiivseid ja mitteregulatiivseid dokumente, sealhulgas siduvaid tehnilisi standardeid, juhiseid, soovitusi, arvamusi ja erakorralisi või regulaarseid aruandeid. Siduvad tehnilised standardid on õigusaktid, mis täpsustavad EL-i õigusakti teksti konkreetseid aspekte ja mille eesmärk on tagada konkreetsetes valdkondades pidev ühtlustamine. Selleks töötab Euroopa Pangandusjärelevalve esmalt välja siduvate tehniliste standardite eelnõu, mille seejärel kiidab heaks ja võtab vastu Euroopa Komisjon. Erinevalt teistest dokumentidest (näiteks juhistest või soovitustest) on siduvad tehnilised standardid kõigis liikmesriikides õiguslikult siduvad ja vahetult kohaldatavad.
Ühtne aruandlus (Common Reporting ehk COREP) on standardiseeritud aruandlusraamistik, mille on kapitalinõuete direktiivi aruandluse jaoks välja töötanud Euroopa Pangandusjärelevalve. Raamistik katab krediidiriski, tururiski, operatsiooniriski, omavahendit ja kapitali adekvaatsuse määrasid ning selle aruandlusraamistiku on võtnud kasutusele peaaegu 30 Euroopa riiki. Reguleeritud asutused peavad perioodiliselt esitama COREP-aruandeid nii konsolideerimata kui ka konsolideeritud alusel, kasutades selleks Eurofiling-süsteemi XBRL-platvormi. Kõik Suurbritannia reguleeritud organisatsioonid peavad alates 2014. aasta 1. jaanuarist kasutama seadusega ette nähtud regulaarsete aruannete koostamiseks COREP-i.[6]
Kui 2016. aasta Brexiti referendumil selgus, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust, pidi Euroopa Komisjon leidma Euroopa Pangandusjärelevalvele ja Euroopa Ravimiametile uue asukoha väljaspool Ühendkuningriiki, et hoida asutusi liikmesriikide piires. Euroopa Pangandusjärelevalve võimalike tulevaste asukohtadena kaaluti kaaluti Brüsselit, Dublinit, Frankfurti, Luxembourgi, Pariisi, Prahat, Viini ja Varssavit. 20. novembril 2017 osutus liisuheitmise tulemusel valituks Pariis.[7][8]
Linn | Riik | Veebileht |
---|---|---|
Brüssel | Belgia | [10] |
Dublin | Iirimaa | [11] |
Frankfurt | Saksamaa | [12][13] |
Luxembourg | Luksemburg | [14][15] |
Pariis | Prantsusmaa | [16] |
Praha | Tšehhi Vabariik | [17] |
Viin | Austria | [18] |
Varssavi | Poola | [19] |
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:European Banking Authority seisuga 10.04.2018.