| Eva Hesse | |
|---|---|
| Sündinud |
11. jaanuar 1936 Hamburg |
| Surnud |
29. mai 1970 New York |
| Tegevusala | skulptor |
| Kunstivool | postminimalism |
| Tuntud teoseid | "Untitled (rope piece)" |
| Mõjutatud | Marcel Duchamp, Arshile Gorky, Sol LeWitt |
| Mõjutanud | Eiji Sumi, Sol LeWitt |
Eva Hesse (11. jaanuar 1936 Hamburg – 29. mai 1970 New York) oli saksa päritolu Ameerika skulptor.[1]
Ta oli üks 1960. aastate innovaatilisemaid ja mõjukamaid kunstnikke. Vaatamata sellele, et Hesse loometee kestis vaid tosinkond aastat, on tema teosed endiselt mõjukad ja küllaltki populaarsed.[2]
1996. aasta intervjuus märkis ameerika minimalistlik kunstnik Carl Andre[3]:
| „ | Vahest olen mina skulptuuri luustik ning vahest Richard Serra on lihased, kuid Eva Hesse on aju ja närvisüsteem ulatudes kaugele tulevikku. | “ | Carl Andre | ||
Eva Hesse sündis 11. jaanuaril 1936 Hamburgis Saksamaal saksa-juudi peres. Ta isa Wilhelm oli advokaat ja ema Ruth oli õppinud Hamburgis kunsti. Emal oli bipolaarne häire, mistõttu pidi ta pidevalt viibima haiglates ja sanatooriumides.[4] Aastal 1938, kui Hesse oli kaheaastane, saadeti ta oma vanema õega natside juudivastase pogrommi eest Hollandisse. Perekond sai uuesti kokku Suurbritannias, kust 1939. aastal emigreeruti Ameerika Ühendriikidesse ning asuti elama New Yorki.[1]
1945. aastal abiellus Eva isa Wilhelm uue naisega, kelle nimi oli samuti Eva, misjärel sai ka temast Eva Hesse. Perekonnast kõrvalejäämine, süvenenud depressioon, lahutus ning Wilhelmi uus abielu viisid ema Ruthi 1946. aastal enesetapuni.[5] Eva oli sel ajal kümneaastane ning juhtum mõjutas teda traagiliselt. Keeruliseks osutus ka läbisaamine kasuemaga, keda Hesse ei sallinud.[4]
Hesse isa pidas oma laste, Eva ja ta õe kohta päevikut, kuhu tegi ülestähendusi, kogus fotosid, ajaleheväljalõikeid ja mälestusesemeid. See ajendas hiljem ka Hesset ennast päevikut pidama.[1]
Kui Hesse astus 1954. aastal Cooper Unioni kolledžisse, algasid ka tema järjepidevad psühhoteraapia seansid, need jätkusid kuni ta surmani. Seejärel õppis ta Yale'is ning 1960. aastal kolis Hesse tagasi New Yorki, kus hakkas osalise tööajaga töötama tekstiilidisainerina. Sel ajal on mitmes ta päeviku sissekandes märkmeid unenägude kohta, mis kujutasid Hesse hülgamist ja varajast surma. Samuti leidis ta, et tema sügav ebakindlus raskendab lähisuhte tekkimist ning vaevava üksinduse tõttu tundis ta sellest puudust.[5]
Vaatamata halbadele aimdustele tutvus Hesse 1961. aastal skulptor Tom Doyle'iga, kes oli Hessest kaheksa aastat vanem. Nad abiellusid samal aastal. Esimesed aastad kulgesid õnnelikult, kuid probleemid tekkisid juba 1964. aasta alguses. Pärast residentuuri Saksamaal naasid Hesse ja Doyle New Yorki. Nende abielu oli lõpusirgele jõudnud ning 1966. aastal kolis Doyle ühisest kodust välja.[5] New Yorgis jätkus Hesse sõprus Sol LeWittiga ning ta sai lähedaseks ka Robert Smithsoni ja Mel Bochneriga, vastastikku vahetati ideid ja mõjutati üksteise loomingut.[6]
Juba õige pea, 1969. aastal, diagnoositi Hessel ajukasvaja. Kahele operatsioonile järgnes keemiaravi ja kolmas operatsioon. Ravi ebaõnnestumise tõttu suri Hesse 29. mail 1970, olles vaid 34-aastane.[5]
Vaatamata sellele, et Hessele võis esialgu tunduda, et tal napib annet, otsustas ta siiski kunstnikuks saada. 1952. aastal lõpetas ta New Yorgi tööstuskunsti keskkooli. Seejärel suundus ta õppima reklaamidisaini Pratti instituuti, kus polnud õpetatavaga rahul ning jättis kooli pooleli. 1954. aastal alustas ta õpinguid Cooper Unioni kolledžis.[5] 1957. aastal suundus Hesse õppima Yale'i kunstikooli, kus üks ta juhendaja oli Hesset tugevalt mõjutanud kunstnik Josef Albers.[5] Nooruses unistas Hesse maalikunstnikuks saamisest. Tema õpinguteaegsed joonistused olid väga spontaansed, kujutades tavaliselt juhuslikke objekte loodusest, figuure, maastikke. Hilisemas loomingus leidub palju viiteid varasemale.[7] 1963. ja 1964. aastaks jättis Hesse figuratiivsuse täiesti kõrvale ning keskendus geomeetrilistele vormidele ja graafilistele mustritele.[7]
1964. aastal kutsus saksa kollektsionäär Friedrich Arnhard Scheidt Tom Doyle'i ja Hesse Saksamaale Esseni lähistele Kettwigisse,[7] see oli esimene kord, kui Hesse külastas Saksamaad pärast Ameerikasse emigreerumist.[1] Scheidt toetas kunstnikupaari ning vastutasuks sai ta kohapeal valminud teoseid.[8] Kunstnike ateljeed asusid mahajäetud tekstiilitehases – Hesset ümbritsesid vanad masinad, juhtmed ja köied ning juba õige pea joonistas ta nähtut üles. Hesse hakkas masinaosadest tegema värvilisi reljeefe ning tema teosed saavutasid kolmemõõtmelisuse. Saksamaa-aegne loometöö oli äärmiselt viljakas, tugevalt tulevad selles esile Arshile Gorky ja Marcel Duchampi mõjutused. Ta tegi esimesi samme ka tehasest leitud nööride ja juhtmetega, teisendades kahemõõtmelised jooned kolmemõõtmelisteks.[7] Euroopas reisis Hesse palju, lõi kontakte paljude kunstnikega ja töötas intensiivselt.[8]
Mõni kriitik on öelnud, et Hesse loomingut ei saaks liigitada puhta skulptuuri alla: pigem on see maali ja skulptuuri hübriid.[1] Eva Hesse on ise 1969. aastal öelnud[7]:
| „ | Ma mäletan, et soovisin jõuda mittekunsti, mittekonnotatiivse, mitteantropomorfse, mittegeomeetrilise, mittemillenigi, kõigeni, kuid teistsuguse laadi, nägemuse, viisi ja täiesti teistsuguse vaatenurga kaudu. On see võimalik? 'I remember I wanted to get to non art, non connotive, non anthropomorphic, non geometric, non nothing, everything, but of another kind, vision, sort. From a total other reference point. Is it possible?' | “ | Eva Hesse | ||
Hessel oli lähedasi sõpru minimalistidest skulptorite seas, kelle teosed valitsesid tolle aja New Yorgi kunstiskeenet.[5] 1950. aastatel tutvus Hesse Sol LeWittiga – neist said südamesõbrad. Esialgsel vaatlemisel tundub, et LeWitti ja Hesse looming, nagu ka nende iseloomud, on väga erinevad: Hesse teosed on tugevalt põimunud emotsionaalsusega, LeWitt aga hoidis emotsioonidest eemale, siiski sai neid ühendavaks lüliks suur tahe luua. LeWitt ning ka teised kunstnikest sõbrad, näiteks Carl Andre, Robert Smithson ja Mel Bochner, mõjutasid tugevalt Hesse värvivalikut – ta koloriit jagunes valgeteks, hallideks ja mustadeks toonideks ning varasemat ekspressionistlikku laadi mõjutasid toona moes olnud joonestikud, võrgustikud, ruudustikud ja geomeetria.[6]
Kuraator Elisabeth Sussman tõlgendab taiese "Nimeta või veel mitte" ("Untitled or not yet") rippuvaid vorme kui longus rindu või munandeid, samuti joonib ta alla töö "Ingeminate" oma fallilise vormiga: need teosed on justkui vastuväited minimalismi neutraalsusele.[7] Kriitikud on leidnud ka näiteks teostes "Ringaround Arosie" (1965) ja "Accession II" (1967) teatud erootilisi tähendusi.[9] Hesse skulptuuride õrnad ja orgaanilised vormid ning emotsionaalselt laetud küsimused provotseerivad ja käsitlevad teemasid, mille minimalistid olid kõrvale heitnud, mistõttu Hesse esindab justkui "humaansemat" minimalistlikku laadi.[10]
Hesset on seostatud ka feministliku kunstiga. Näiteks paljud Hesse kasutatud meetodid on pärit tekstiilikunstist, mida on peetud naiste pärusmaaks.[5] Vaatamata sellele, et oma elu lõpus sai Hesse kunstimaailmalt palju tähelepanu, mõistis ta, et ei saanud seda samaväärselt kui teda ümbritsevad meeskunstnikud. Kuigi Hesse ennast tol ajal feministiks ei pidanud[6], on tema päeviku sissekannetes tunda tugevalt feministlikke elemente, näiteks muret naissoo iseseisvuse ja tugevuse pärast.[5] Hesse suri vahetult enne naiste kunstiliikumisi, kuid ta on kindlasti jäänud järgnenud generatsioonide naiskunstnikele suureks eeskujuks.[6]
Hesse eksperimenteeris materjalidega, mis olid skulptuuris tavatud.[9] Paljusid Hesse hilisemaid skulptuure on keeruline säilitada, kuna ta eelistas kasutada materjale, näiteks lateksit, mis ei püsi kuigi kaua.[7] Lateksit hakkas ta kasutama 1967. aastal, seejärel tulid klaaskiud ja polüestervaik. Hesse tehniliseks nõustajaks ja abiliseks sai Doug Johns, kes abistas teda paljude suuremõõtmeliste teoste juures.[11]
Materjalide efemeersed omadused võivad olla osa loost, mida Hesse tahtis objektide kaudu rääkida: nagu aines ei ole igavene, ei ole seda ka kunst.[4] On palju vaieldud selle üle, kuidas peaks Hesse teoseid hoiustama ja esitlema. Ameerika kunstikriitik ja filosoof Arthur C. Danto on küsinud, kas õrnad tööd peaksid jääma pigem hoidlatesse või tasuks riskida ja luua võimalused, et Hesse teosed saaksid reisida ja esineda väljapanekutel.[3]
"Hang up" (1966) on napp ristkülikukujuline raam peenikese paindunud vardaga. Teos on Hessele väga iseloomuliku karakteristikaga: ta loobus tähenduse deklameerimisest ja sisemise tõe otsimisest. Raam kui iseseisev objekt, varras kui joon, mis on tõmmatud läbi ruumi, mitte jäädavalt pinnale[9] – Hesse pidas seda enda esimeseks tähtsaks saavutuseks kunstnikuna.[12]
"No title" (1969–1970) – teost iseloomustavad ebaregulaarsed rütmid, orgaanilised mahud. Tegemist on Hesse ühe viimase teosega enne tema surma. Hesse kastis nöörijupid vedelasse lateksisse, nööri tahenedes tekkisid õrnalt kumerad silmused, tihedad keerdunud segmendid moodustavad teose struktuuri. Taiesel on kolmteist kinnituskohta, kuid paigutuses ja installeerimises lubas Hesse paindlikkust.[13]