Fallibilism on filosoofia mõttemuster ja epistemoloogiline teooria, mis ühendab erinevad hoiakud, mille kohaselt võivad meie uskumused, ootused ja arusaamad maailmast osutuda ekslikeks, kuid see ei tähenda, et me ei võiks neid olemasolevate teadmiste piires uskuda. Fallibilism on avatud uutele tõenditele, mis võivad minna vastuollu mõne varem tõeseks peetud uskumusega. Charles Sanders Peirce’i järgi ei pea uskumused olema tõsikindlad ning me võime rahulduda mõne uskumusega ka siis, kui see osutub uute tõendite valguses ümberlükatavaks.[1]
Erinevalt skeptitsismist ei nõua fallibilism, et peaksime loobuma pretensioonist millegi teadmisele või et peaksime suutma oma teadmisi loogiliselt ammendavalt õigustada või põhjendada. Et empiirilised teadmised võivad järjest täpsemaks muutuva uurimise tagajärjel alati suuremal või vähemal määral revideerimist vajada, siis võib põhimõtteliselt ekslikuks osutuda kõik, mida me üldse teadmiseks peame. Mõned fallibilistid teevad erandi matemaatika- ja loogikatõdedele, kuid teised leiavad, et isegi kui sellised aksiomaatilised süsteemid ise ei saa olla ekslikud, siis võib ometi osutuda ekslikuks viis, kuidas me nende tõdedega ümber käime.