Fazang
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2021) |
Fazang (hiina keeles 法藏) (643–712) oli väljapaistev ja mõjukas hiina budismi filosoof ja õpetaja, kolmas Huayani koolkonna viiest patriarhist, keda aga traditsiooniliselt peetaksegi Huayani koolkonna rajajaks. Tema esivanemad pärinesid Sogdiast, nüüdse Usbekistani ja Tadžikistani piirkonnast, kuid ta ise sündis Tangi dünastia aegses pealinnas Changanis (nüüdne Xian Kesk-Hiinas), kus tema perekond oli juba sulandunud hiina kultuuri.
Budistina üritas ta ühitada Hiina budismi varasemaid vorme. Tema enda vaateid iseloomustab kõige paremini mahāyāna budism, mille aluseks võttis ta "Avatamsaka sūtra" ("Vaniksuutra"). Antud sanskritikeelse teksti hiinakeelne tõlge levis Hiinas laiemalt 6. sajandil ning selle järgijad moodustasid huayani koolkonna. See sai Hiinas populaarsemaks kui kusagil mujal. Koolkonda tuntakse Jaapanis kegoni nime all ja sel on järgijaid ka Koreas.[1]
Fazang pühitseti mungaks ja 28-aastaselt järgis ta kaht huayani koolkonna rajajat, Dushuni ja Zhiyani. Fazang on kirjutanud üle saja koguse esseesid ja kommentaare, kuid kaks tema esimestest töödest on üks kuulsamaid Huayani tekste: "Kuldse lõvi kohta" ja "Püha raamide dialoog". Nagu teisedki tollased budistid, kutsuti ta keisrinna Wu õukonda, kus ta pidas loenguid budistlikust filosoofiast, kasutades näitvahendina kuldset lõvikuju. Keisrinna Wul oli probleeme Huayani vaadete mõistmisega. Fazang võrdles lõvi kuju ning kulla omavahelist seost, millest see koosneb seostest konditsioneeritud asjade vahel ja olemasoleva tegelikkuse vahel, mis kõik on osa. "Kuldse lõvi kohta" võib leida Taishō Tripiṭaka, kus see on tekstina 1881, ja sellega on kaasas Cheng Qiani laulude dünastia kommentaar. Fazang kaitseb püstlite dialoogis kõigi üksuste vastastikuse sõltuvuse olemasolu õpetust, kasutades analoogsüsteemi abil raami ja hoone muude osade vahelist suhet.[2] Tema kokkuvõte budistlikust filosoofiast on valgustav, kuigi pole raske näha, miks keisrinna pidas Fazangi raskepäraseks. Fazang eristas budismis viit haru. Esimene neist on hīnayāna (theravāda), Buddha kõige varajasem õpetus, mis väidab, et kuna lõvi sõltub oma põhjusest, ei saa tal olla mingit tegelikku loomust. Teine on mahāyāna, mille väitel lõvil ei puudu üksnes loomus, vaid ka substants, eksistents: ta on tühi. Kolmas on budismi Hiina haru tiantai, mille kohaselt lõvi on siiski reaalne, kuigi tal pole ei loomust ega eksistentsi. Neljas on zen, mis väidab, et jõudes kirgastumiseni, väljub teadvus nii tühjusest kui ka enda olemasolust, et rahu leida.[1]
Viimaks, huayani koolkond väidab, et lõplik kirgastus ehk täiuslik tõelus on kaemus universumist kui eristamata kokku segatud massist. Kõik paistab ilmselgelt ebareaalsena, see on visioon, mis ühitab kõike üheainsaga ja ühtainust kõigega. Huayan pürib bodhisattva (olend, kes on otsustanud budaks saada) seisundi poole. Täielikus kirgastumises säilitab bodhisattva ometi oma füüsilise kuju ja lükkab enda täieliku budaks saamise edasi kaastundest teiste olendite vastu.[1]
Fazang kasutab oma teoses muidki kujundlikke vahendeid, et selgitada huayani keerukaid kontseptsioone. Eelkõige on nende hulgas hindu jumaluse Indra kalliskive täis tipitud võrk.[1]
Iga kalliskivi peegeldab kõiki teisi ja võrku ennast, nii et tervik peegeldub igas oma osas nagu iga osa tervikus. Teades mis tahes "fakti", teatakse kohe kõike. Lisaks on kõik faktid omavahel seoses ega eksisteeri eraldi. Faktide maailma reaalsuse all peitub veel teine, printsiipide tasand, mis vastab Kanti noumenite reaalsusele või Platoni ideedemaailmale. Faktide maailma sünnitab printsiipide tasand, mis ühtib meelega. Seega on Fazang idealist, kes kuulutab meele ülimuslikkust. Nagu Platongi väidab ta, et printsiipide tasand on igavene ja muutumatu, kuigi Fazang arvab, et pärast kirgastumist kaotab see tasandki reaalsuse. Fazangi mõtted mõjutasid tublisti neokonfutsianismi. Umbes samal ajal hakkasid budismi tõekspidamised imbuma budismivälisesse filosoofiasse ka Indias.[1]