Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.
Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982). Ta osales oma kodulinnas San Sebastiánis Grupo CLOC de Arte y Desarte asutamises, mis aastatel 1978–1981 toimetas üht ajakirja ning sekkus Baski autonoomse piirkonna, Navarra ja Madridi kultuuriellu sürrealistlike ettepanekute ja tegevustega, mida iseloomustas omanäoline segu luulest, vastandkultuurist ja huumorist.
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani "Fuegos con Limón", mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga.[1] 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus "Los peces de la amargura" vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose "Años lentos" (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani "Isamaa" ("Patria"), milles naaseb "Los peces de la amargura" teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse[2] ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad.[3] Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.[4]
Fernando Aramburu on viljelenud ka aforismi žanrit.[5] Tema aforismid ilmusid aastaid eri meediakanalites, 2020. aasta oktoobris kogus ta need ühte köitesse.
- "Fuegos con limón", Tusquets Editores, 1996
- "Los ojos vacíos" – esimene raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2000
- "El trompetista del Utopía", 2003
- "Bami sin sombra" – teine raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2005
- "Viaje con Clara por Alemania", 2010
- "Años lentos", 2012
- "La gran Marivián" – kolmas raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2013
- "Ávidas pretensiones", Barcelona, Seix Barral, 2014[6]
- "Isamaa" ("Patria"), Tusquets, 2016
- "No ser no duele", 1997
- "El artista y su cadáver" – lühikesed tekstid erineva sisuga, sürrealistlikud naljad ja mikrojutud, 2002
- "Los peces de la amargura", ETA terrori ohvritele keskenduvad lood, 2006
- "El vigilante del fiordo", 2011
- "Las letras entornadas", 2015
- "Vetas profundas", 2019, tekstid poeetilisest reflektsioonist
- "Utilidad de las desgracias y otros textos", 2020, valik artikleid ajakirjandusest
- "El ladrón de ladrillos", lühijutt, 1998
- "Mariluz y los niños voladores", lühijutt, 2003
- "Vida de un piojo llamado Matías", romaan, 2004
- "Mariluz y sus extrañas aventuras", kolm lühijuttu, 2013
- "El librillo", luuletused lastele, 1981
- "Ave Sombra/Itzal Hegazti", kahekeelne trükk (hispaania/baski keel), 1981
- "Bruma y conciencia/Lambroa eta kontzientzia" (1977–1990), kahekeelne trükk (hispaania/baski keel); Universidad del País Vasco, Servicio Editorial, 1993
- "El librillo", luuletused lastele, Hiperión, Madrid, 1995
- "Yo quisiera llover", valik luuletusi Juan Manuel Díaz de Guereñu poolt, Editorial Demipage, Madrid, 2010
- "Autorretrato sin mí", 2018
- "El brezal de Brand" – Arno Schmidt, Ed. Laetoli, Pamplona, 2006
- "Montauk" – Max Frisch, Editorial Laetoli, Pamplona, 2006
- "Obras completas" – Wolfgang Borchert, Editorial Laetoli, Pamplona, 2007
- "Hermanos de sangre" – Ernst Haffner, Seix Barral, Barcelona, 2015
- "La matanza de Rechnitz. Historia de mi familia" – Sacha Batthyany, Seix Barral, Barcelona, 2017
- Ta osales autorite kollektiivi raamatus "Nocturnario" (2016) Ángel Olgoso kollaažidega, kus 101 Ladina-Ameerika kirjanikku lisasid iga pildi juurde teksti.
- Premio Ramón Gómez de la Serna 1997
- Premio Euskadi de literatura en castellano 2001 ("Los ojos vacíos")[7]
- Premio Mario Vargas Llosa NH 2007 ("Los peces de la amargura")
- Premio Dulce Chacón 2007 ("Los peces de la amargura")
- Premio Real Academia Española 2008 ("Los peces de la amargura")
- Premio Tusquets de Novela 2011 ("Años lentos")
- Premio de los libreros de Madrid 2012 ("Años lentos")
- Premio Biblioteca Breve 2014 ("Ávidas pretensiones")[6]
- Premio Ramón Rubial 2016 ("Isamaa")
- Premio Francisco Umbral al Libro del Año 2017 ("Isamaa")
- Premio de la Crítica 2017 ("Isamaa")
- Premio del Club Internacional de la Prensa 2017 ("Isamaa")
- Premio Dulce Chacón 2017 ("Isamaa")
- Premio Euskadi de Literatura en castellano 2017 ("Isamaa")[8]
- Premio Nacional de Narrativa ("Isamaa")[9]
- XIV Premio don Quijote de Periodismo (artikkel "Estamos hechos de palabras" päevalehes El Mundo)[10]
- Premio San Clemente Rosalía-Abanca 2018 ("Isamaa")
- II Premio de Novela Benjamín de Tudela 2018 ("Isamaa")
- Premio Giuseppe Tomasi di Lampedusa 2018 ("Isamaa")
- Premio Strega Europeo 2018 ("Isamaa")
- Premio per la Cultura Mediterranea 2018 ("Isamaa")
- "C de Oro" 2019 del Club de la Comunicación
- XVIII Premio Internacional COVITE 2019 ("Isamaa")
- Athens Prize for Literature 2019 ("Isamaa")
- Premio Boccaccio 2020 per la sezione narrativa internazionale
Félix Viscarret tegi filmiadaptatsiooni romaanist "El trumpetista del Utopia", mis kannab pealkirja "Bajo las estrellas" (2007). See film võitis kaks Goya auhinda.
Teatritrupp El Espejo Negro kohandas Ángel Calvente juhtimisel teose "La vida de un piojo llamado Matías" nukulavastuseks, mis pälvis 2009. aastal Maxi auhinna parima lastenäidendi eest.
2020. aastal tegi HBO romaanist "Isamaa" teleseriaali.[11]