Filigraan (itaalia filigrana ladina keelest filum ’niit’ granum ’tera’) on metallehistöö ornamentaaltehnikas valmistatud ehe või muu kunstitoode ja selle valmistamise tehnika, kus peenike (tavaliselt kullast või hõbedast) metalltraat painutatakse kas tasapinnalisteks või ruumilisteks ornamentideks (mõnikord koos tillukeste samast materjalist kuulikestega), mis joodetakse omavahel kokku. Metalltraat võib sealjuures olla ka keermestatud või korrutatud ja filigraanornament võib olla ka alusele kinnitatud (joodetud).[1][2]
Filigraani on tuntud juba 3000 eKr Mesopotaamias ja Egiptuses, ohtralt ning väga heal tasemel viljeleti seda Hiinas, Indias ja Lähis-Idas. Indias ja Kesk-Aasia piirkonnas võib tänapäevalgi näha, et ajalooliselt käideldud mustreid ja ornamente kasutati filigraanesemete loomisel muutumatul kujul iidsetest aegadest saadik. Euroopas on filigraani tuntud alates antiikajast, esindatud on ta olnud nii romaani kui ka gooti kunstis. Väga kõrge taseme saavutas filigraankunst etruskidel tänapäeva Itaalia territooriumil 6.-3. saj. eKr. Sellest perioodist Kesk-Itaaliast leitud imepeenelt töödeldud ehteid on hulgaliselt nii Pariisis Louvre’i muuseumi kui ka Londonis Briti muuseumi kogudes, enamikul neist on kasutatud filigraantehnikat. Peterburis Ermitaaži muuseumis võib näha sküütide kurgaanidest Krimmist tänapäeva Ukraina territooriumilt välja kaevatud filigraanilaadseid käevõrusid ja kaelaehteid. Arheoloogilistelt kaevamistelt leitud ja mõningate harvade säilinud filigraanesemete või nende osade põhjal võib öelda, et suurema leviku ja populaarsuse saavutas filigraan Euroopas kõrgkeskajal ehk 11. saj paiku. Tehnika ja selles valmistatud esemed levisid siis Itaalias (hiljem eriti laialdaselt al. 17.saj), Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Albaanias, Venemaal (alates 9.saj), Prantsusmaal ja mõninga hilinemisega ka Skandinaavias. Suur osa keskaegsetest filigaanesemetest Euroopas on tänaseni säilinud ristiusu kirikuga seotud kunstiteostena kas siis relikviaaride (pühakutega seostatud esemete mahutite), kaunistatud ristide või raamatuköidete ilustuste kujul. Tihti olid filigraaniga kaunistatud relvade ja iseäranis tseremoniaalrelvade osad. Suurt mõju avaldasid Konstantinoopolist 6.-12.sajandini mujale Euroopasse levinud ning tihti filigraaniga kaunistatud sakraalesemed ja nende Bütsantsi juveliiridelt eeskuju võtnud kohapealsetes kloostritöökodades valminud jäljendused. Filigraankunst levis ja mitmel pool hakati selles tehnikas valmistama traditsiooniliste rahvariiete juurde kuuluvaid ehteid ja ehisdetaile (nööpe, kinniseid, pandlaid jm). Paikkondlike rahvarõivaste osadena omandasid need kohalikule rahvakunstile omaseid jooni ja säilitasid oma populaarsuse kuni rahvarõivaste igapäevarõivana kandmise traditsiooni hääbumiseni mingis piirkonnas, enamasti tööstusrevolutsiooni võiduni 19.saj lõpupoole.[1][2]
Eestis hakkas filigraan kujunema 1920. aastatel Riigi Kunsttööstuskooli metalliosakonnas. Aluse pani sellele baltisaksa päritolu Viiburis sündinud, Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis õppinud ja metallehistöö alal ennast Londonis, Viinis ja Pforzheimis täiendanud kunstnik Klara Zeidler. Ta oli seotud Riigi Kunsttööstuskooliga aastast 1919 kuni lahkumiseni Eestist Saksamaale 1940. a. Pole teada, millal algasid esimesed katsetused filigraaniga, kuid varasemad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis säilitatavad traadist tööproovid dateeritakse aastasse 1927.[3]
Muutused kohalikus filigraanis ja selle esteetiliselt ja tehniliselt eestilik vorm arenesid välja pigem 1930. aastate alguses. Ede Kurrel ühe tuntuma eesti filigraankunsti viljelejana seostab muutused filigraani vormis ja tehnikas Klara Zeidleri Šveitsis veedetud suvepuhkusega, kus professor Zeidler avastas, et seal valmistatakse filigraani või õieti selle alaliiki kantilli keermestatud traadist. 1929. aastal sooritas Klara Zeidler õppereisi Viini ja Tirooli sealse kohaliku rahvapärase filigraaniga tutvumiseks. Pärast seda reisi võetigi Riigi Kunsttööstuskoolis kasutusele uus filigraani lähtematerjal - keermestatud traat, mis võimaldas hakata filigraanis hoopis teistsuguseid vorme ja tehnilisi lahendusi otsima. Ede Kurrel on eriti oluliseks pidanud just pinna reljeefsust, kui uut nähtust filigraanis. Sissetoodud täiustustega seoses muutus ka kasutatud ornament märksa tihedamaks. Seesugune uuele tehnikale ja esteetikale üleminek toimus Zeidleril avastuslikult koos õpilaste Kurreli, Holmi, Kelleri, Otsa ja teistega.[3]
Ede Kurreli kõrvale tõusid eesti filigraani alusepanijatena veel mitmed teised Riigi Kunsttööstuskooli kasvandikud nagu Edith Holm, Niina Ots, Veera Keller, Lilli Grube - esmalt õpilaste ja siis kolleegidena.[3]
1930. aastate teiseks pooleks oli Eestis väljakujunenud omanäoline ja iseseisev filigraani koolkond. Tegusad oldi nii näitustel kui tellimuste valmistamisel. Loomingus lähtuti sellest, mida oli õpitud Riigi Kunsttööstuskoolis ning ka eriti sellele ajale omasest etnograafilisest mõjust. Suureks tunnustuseks olid Ede Kurrelile ja Edith Holmile Pariisi 1937. aasta maailmanäitusel antud hõbemedalid esitatud tööde eest. [3]
Pärast II maailmasõda hakkas Ede Kurrel Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis metallehistööd õpetama. Ede Kurreli head tehnilised oskused, laialdased teadmised vääriskividest ning rahvusliku ornamentika kasutamine muutsid tema tööd ja õpetused sõjajärgsetel aastatel vastuvõetavaks ka uuele režiimile. Filigraani populaarsusele avaldas mõju Kunstitoodete Kombinaat (hilisem ARS), kus valmistati väiketiraažides filigraanehteid. Rõhuti rahvuslikule dekoorile ja sealtkaudu tulnud lillkirjalisus jäi filigraani kummitama veel aastakümneteks. Ede Kurreli kõrval kujundasid Kunstitoodete Kombinaadile ehteid tema õpilased Salme Raunam, Helge Pihelga, Tiiu Tamman, Emilda Trepp, Ellen Tamm, Juta Vahtramäe ja veel paljud teised. 1960. aastate teisel poolel suudeti välja murda rahvuslikust paatosest ja filigraan hakkas otsima teisi vormilisi ja esteetilisi väljundeid.[3]