"Francesca di Foix" on Gaetano Donizetti koomiline ooper (melodramma giocoso) ühes vaatuses Domenico Gilardoni libretole, mis põhineb Jean-Nicolas Bouilly ja Emmanuel Mercier-Dupaty libretol Henri Montan Bertoni kolmevaatuselisele ooperile "Françoise de Foix".
Esiettekanne toimus 30. mail 1831 Napoli Teatro San Carlos. Rollide esmaesitajad olid Luigia Boccabadati (Francesca), Antonio Tamburini (Kuningas), Marietta Gioia-Tamburini (Edmondo), Giovanni Campagnoli (Krahv) ja Lorenzo Bonfigli (Hertsog). Dirigeeris Nicola Festa.
Esietendus oli vaid mõõdukalt edukas. Teos eriti Itaalias ei levinud ja langes kiiresti unustusse. Ooper on peamiselt tuntud selle poolest, et on tervete lõikude kaupa üle kantud Donizetti teistesse teostesse, sealhulgas ooperitesse "Ugo, conte di Parigi", "L'elisir d'amore" ja "Gabriella di Vergy". Selle Donizetti ooperi puhul on veel ebatavaline, et tegelaskujudel pole nimesid, vaid neid esitatakse staatuse järgi.
Tänapäeval on seda lavastatud Londonis 2013. aasta novembris Guildhalli muusikakoolis. Londoni Opera Rara on teinud stuudiosalvestise.
Tegevus toimub 16. sajandi alguses Prantsusmaal. Äärmiselt armukade krahv tahab hoida oma kaunist naist Prantsuse õukonna kiusatustest eemal, varjab teda, väites, et naine on nii kole, et ta ei saa teda rahvale tutvustada. Kuningas ja hertsog veenavad krahvinnat ilma krahvi teadmata ilmuma õue rahva ette. Seal rabab ta kõiki oma iluga. Tekkib hulgaliselt kosilasi. Krahv peab kosilased aktsepteerima, sest ta ei saa tunnistada, et tundmatu kaunitar on tema koledaks väidetud naine. Kuningas tahab pidada turniiri, mille võitja võib abielluda tundmatu kaunitariga. Nüüd ei talu krahv enam ja ta tunnistab, et valetas krahvinna kohta. Pärast kuninga nõuetekohast hoiatust antakse kõik andeks ning krahv ja krahvinna elavad õnnelikult elu lõpuni.