Fred Jüssi

Fred Jüssi

Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 Aruba – 1. detsember 2024)^[1] oli bioloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.

Elulugu

Sünd ja elu Arubal

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935 Kariibi meres asuval Aruba saarel.^[1] Fred Jüssi sündis abieluvälisest suhtest. Tema bioloogiline isa oli endine USA pesapalli profiliiga mängija Jim Bluejacket (sünninimega William Lincoln Smith), kelle isa oli iiri päritolu farmer ja kelle ema oli tšerokiide sekka elama asunud šooni või (vähem tõenäoliselt) tšerokii.^[2][3][4]

Fredi kuus aastat vanem poolvend Henry sündis 1929. aastal Venezuelas, kus pere lühemat aega peatus, kuni poiste isa sai tööd Standard Oili vastvalminud õlipuhastustehases Arubal, misjärel saarele elama asuti.^[5] Arubal elati kokku üheksa aastat. Fredi isa töötas õlipuhastustehases ja elatas peret. Ema tööl ei käinud, vaid kasvatas kodus lapsi, suhtles elavalt naabritega, õppis keeli ning elamise ja majapidamise kunsti ja luges raamatuid – Fred Jüssi sõnul olid need üheksa aastat tema ema vaimse elu kõrgaeg, kuna erinevalt elust Eestis sai ta Arubal pühenduda lastele ja iseendale. Arubal lastele eesti keelt ei õpetatud ja koduski räägiti inglise keeles, sest tagasi Eestisse pöörduda Fredi vanemad ei kavatsenud.^[6] 1938. aastal see siiski aset leidis – Fredi isa saatis pere Eestisse ja läks ise Iraani õlipuhastusjaama ehitama.^[5] Fred Jüssi on oma Aruba mälestuste kohta öelnud, et need on nagu kirevad pilditükid, millest pilti kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu.^[7]

Kolimine Eestisse

1938. aastal Eestisse saabudes oli Fred Jüssi kolmeaastane. Esimest muljet Eestist on Jüssi tagantjärele nimetanud armastuseks esimesest silmapilgust, kuna teda vaimustasid siinne loodus ja kliima, aga ka inimesed ja nendega kogetu.^[8] Jüssi esimesi tugevaid muljeid Eestis oli sügisene lehesadu.^[9] Talle meeldis Kadrioru pargis puude all lehtedes jalgu sahistada. Samavõrd vaimustas poissi esimene lumesadu, sest subtroopilisel Aruba saarel polnud ta midagi sellist kogenud.^[8]

Eestis elu sisseseadmine polnud kerge. Mõni aeg pärast Eestisse saabumist oli Fred Jüssi ema läbi raskuste leidnud 1939. aastal perele väikese kahetoalise üürikorteri Tallinnas Kotka tänaval majas number kuus. Isa Johannes suri 1939. aastal pärast rasket haigestumist, kuna 1939/1940 ränk talv oli troopilise kliimaga harjunud mehele liig.^[10] Ema leidis teenistust Tallinna Tuletikuvabrikus.^[11]

Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooni algus

Esimese Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni ajal käis Fred Jüssi Tallinnas lasteaias,^[8] 1942. aastal astus Tallinna 20. algkooli.^[12] Kui 9. märtsil 1944 korraldas Punaarmee Tallinnale pommirünnaku, varjus üheksa-aastane Fred ühes ema, venna ja teiste majaelanikega keldrisse. Öösel kella ühe paiku saabus tunde kestnud pommirahe järel vaikus, inimesed väljusid varjendist ja läksid oma eluruumidesse. Maja oli rünnakus küll otsetabamustest pääsenud, ent lööklained olid purustanud aknaid ja muud. Paaritunnise hingetõmbeaja järel algas uus rünnak ja sedapuhku süttis ka Jüsside pere korter, misjärel tuli taas evakueeruda. Maha põles ka Tallinna 20. algkooli hoone, kus sel ajal oli haavatuid täis sõjaväehaigla.^[13]

Eesti Rahva Ühisabi korraldas kiiresti laste ärasaatmise purustatud linnast ajutistesse varjupaikadesse. Fred ja vend Henry saadeti mõni päev pärast rünnakut Viljandimaale Loodi mõisas olevasse koolimajja, kus sadakond last leidis varju septembrini. Fred Jüssi sõnul lõi see kogemus nähtamatu sideme tema ja Eestimaa vahel, sest Mulgimaa loodus jättis talle sügava mulje. 1947. aastal viis juhus Fred Jüssi üheks kuuks Võhmuta kanti maale, kus elas jõukas talus ning õppis tundma sealseid inimesi, maatöid ja maaelu – sai aimu elamise kultuurist Eestimaal. Seda suve on ta pidanud oma viimaseks lapsepõlve suveks, kuna järgnenud kolhooside rajamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine muutsid maaelu jäädavalt.^[14] 1949. aasta veebruaris sai Fred Jüssist kooli komsomolisekretäri ähvardusel ("Ära unusta, et sa oled välismaal sündinud!") ja ema soovitusel ÜLKNÜ liige, ehkki ta ise oli sellest algul keeldunud.^[5]

Haridus ja ametid

1950. aastate algul avastas Jüssi enda jaoks Kõrvemaa.^[14] 1953. aastal lõpetas Fred Jüssi Tallinna 20. Keskkooli^[15] ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli õppima bioloogia erialal, ülikooli lõpetas 1958. aastal. Aastatel 1958–1960 töötas Jüssi Hiiumaal Emmaste põhikoolis õpetajana. Aastail 1962–1975 oli Fred Jüssi Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis looduskaitseinspektor. Aastatel 1976–1989 oli ta Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastööline.

Fotograafia ja helide lindistamine

Fotograafiaga puutus Fred Jüssi esimest korda kokku 1948. aasta paiku, kui tegi loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed fotod.^[16] Fotoaparaadi näol leidis Jüssi endale sobiva vahendi maailma tunnetamiseks.^[17]

Jüssi esimene kokkupuude stereomagnetofoni ja stereohelilindistamisega leidis aset 1975. aasta 14. mai õhtupoolikul Soonlepa lahe Valgekare rannal, kui Hannes Valdma Eesti Raadiost lasi Fred Jüssil läbi kõrvaklappide kuulata vastvalminud stereoülesvõtet häältest rannas. Jüssi sõnul tundus, nagu oleks sel päeval pudenenud mulda üks seeme, mis tasapisi idusid ja juuri kasvatama hakkas. Pärast paarikuulist õpiaega Hannes Valdma ja Jüri Tamme käe all tegi Fred Jüssi 1976. aasta 9. mai hommikul Laukasool ja Loobu jõe ääres metsas oma esimesed iseseisvad helilindistused – sellest algas Fred Jüssi jaht looduse häältele.^[18]

1. veebruaril 1979 läks esimest korda raadioeetrisse "Linnuaabits", mis hakkas raadiokavas olema kord nädalas, nii kuni 1980. aasta detsembrini välja (lk 239). Kuna kõik Eestimaa linnud said saates käsitletud, tuli nihutada piire. "Linnuaabits" jätkus "Looduse aabitsana", kus mängiti kuulajaile lindistusi nii Eestimaa lindudest, imetajatest, kahepaiksetest kui ka putukatest.^[19]

Looming ja kutse

Fred Jüssi looming on mitmekülgne. Ta on kirjutanud raamatuid ja artikleid, avaldanud fotoalbumeid, loodusteemalisi jutustusi, mõtisklusi ja heliplaate, osalenud raadio- ja telesaadetes, andnud intervjuusid ning pidanud loenguid. 1980. aastal mängis Fred Jüssi Rein Marani filmis "Laanetaguse suvi", kus etendas peategelaste isa metsavaht Vidriku rolli. Osa tema loomingust on suunatud laste harimisele (nt raamatud "Räägi mulle rebasest" 1987, "Rebasetund" 1977; telesaade "Kas sina näed, mida mina näen?" 1994–1995). Jüssi on olnud pühendunud Eestimaa looduse ja maastike jäädvustamisele ning looduskaitse olulisuse teadvustamisele ühiskonnas. 1980. aastal allkirjastas ta 40 kirja ning aastal 2016 101 kirja.

Film "Fred Jüssi. Olemise ilu"

"Fred Jüssi. Olemise ilu" (2020) on Taska Filmi ja Jaan Tootseni toodetud täispikk film Eesti loodusest ja Fred Jüssist.^[20]

Isiklikku

Fred Jüssi ja tema abikaasa Helju Jüssi lapsed on bioloogid Ivar Jüssi, Mart Jüssi ja keskkonnaspetsialist Mari Jüssi.

Teoseid

• "Kajakad kutsuvad" (1966)
• "Merest sündinud" (1972)
• "Viidumäe" (1976, 2004)
• "Eesti linde ja loomi" (1977)
• "Rebasetund" (1977, 1981, 2022)
• "Vilsandi" (1982)
• "Jäälõhkuja" (1986, 2007)
• "Räägi mulle rebasest" (1987, 2006)
• "Sügis", fotoalbum (1995)
• "Wild flowers of Estonia" (koos Viktor Masinguga, 2002)
• "Ajamustrid" (2003)
• "Maailma mõte" (2005)
• "Linnuaabits" (2007)
• "Ilusal kevadel" (2008)
• "Mister Fred" (koos Urmas Otiga, 2009)
• "Metsaelu aabits" (koos Kätlin Vainolaga) (2011)
• "Pääsukese Eestimaa" (koos Sven Zacekiga, 2011)
• "Pääsukese Eestimaa 2" (koos Sven Zacekiga, 2014)
• "Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid" (koos Sirje Endrega, 2015)
• "Kivimustrid" (2015)
• "Reisikirju" (2015)
• "Rajamustrid" (2017)
• "Olemise mõnu" (2022) (Ööülikooli Raamatukogu)
• "Hiiumaa radadel" (koos Kristiina Hellströmiga, 2022)
• "Varesetund" (2023)
• "Pääsukese Eestimaa 3" (koos Sven Zacekiga, 2023)

Fred Jüssi CD-d

• "Eestimaa looduse hääled", CD (1997, 1998)
• "Lahemaa lindude hääli", CD (1997)
• "Eesti laululinde", CD (2001)
• "Konnalaulud" (koos Riinu Rannapiga), CD (2003)
• "Matsalu hääled", CD (2004)
• "Cardium", CD (2005)

Tunnustus

• 1984 – Eesti Eluteaduse Hoidja
• 1989 – Eerik Kumari looduskaitsepreemia
• 1997 – Eesti Taassünni auhind
• 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[21]
• 2001 – Kuldmikrofon
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[21]
• 2014 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
• 2017 – Rahvusmõtte auhind^[22]
• 2019 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Viited

1. ERR (1. detsember 2024). "Suri zooloog ja looduse populariseerija Fred Jüssi". ERR. Vaadatud 1. detsembril 2024.
2. Kareva, Doris (22. veebruar 2019). "Fred Jüssiga vaartlainel". Sirp. Vaadatud 6. veebruaril 2023.
3. Jüssi, Fred (2022). Olemise mõnu. Ööülikooli Raamatukogu. Tallinn: Aadam ja pojad. Lk 56, 57. ISBN 9789916978108.
4. Lamb, Bill. "Jim Bluejacket". Society for American Baseball Research (Ameerika inglise). Vaadatud 9. veebruaril 2023.
5. Jüssi ja Ott 2009, lk 146.
6. Jüssi ja Ott 2009, lk 262–264.
7. Jüssi ja Ott 2009, lk 149.
8. Jüssi ja Ott 2009, lk 140.
9. Tootsen, Jaan (16.10.2011). "Üks lugu: Fred Jüssi". ERR. Vaadatud 09.12.2021.
10. Jüssi ja Ott 2009, lk 154.
11. Jüssi ja Ott 2009, lk 264–265.
12. Jüssi ja Ott 2009, lk 261.
13. Jüssi ja Ott 2009, lk 152–158.
14. Jüssi ja Ott 2009, lk 142.
15. Tallinna Ühisgümnaasiumi vilistlased
16. Jüssi, Fred (2008). "Fred Jüssi: Minevikumaastikud". Lofo 01.2008. Vaadatud 09.12.2021.
17. Tootsen, Jaan (21.01.2014). "Ööülikooli rännakud: Bioloog Fred Jüssi. Kakerdaja raba". ERR. Vaadatud 09.12.2021.
18. Jüssi ja Ott 2009, lk 234–235.
19. Jüssi ja Ott 2009, lk 237–241.
20. Olemise ilu. Meie looduse taastulemise kuulamine-nägemine
21. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee)
22. "Rahvusmõtte auhind". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. detsembril 2022.

Allikad

• Jüssi, Fred; Ott, Urmas (2009). Mister Fred: Urmas Ott & Fred Jüssi: imprinting; esseed, artiklid, märkmed. Harjumaa: SE&JS.

Välislingid

• "Linnuaabits" ERR-i heliarhiivis
• "Looduse aabits" ERR-i heliarhiivis
• Kärt Anvelt. Urmas Ott: duelli teiega ei kujuta ma ette. epl.ee, 25. aprill 2009