Fred Raymond

Fred Raymond (kodanikunimega Raimund Friedrich Vesely; 20. aprill 1900 Viin – 10. jaanuar 1954 Überlingen) oli Austria opereti-, lööklaulude ja filmimuusika helilooja.

Fred Raymond 1953

Õpingud

Fred Raymondi isa Vinzenz Vesely, kes töötas Austria raudtee ametnikuna, ja ema Henriette Dluhos olid Tšehhi päritolu. Mõlemad vanemad olid väga muusikalembesed, muusikaarmastuse andsid nad edasi ka oma kahele tütrele ja poeg Fredile. Ehkki vanemad soovisid, et pojast saaks riigiametnik, panid nad poisi klaverit õppima.

Fred oli noorukina suurepärane pianist, juba 12-aastaselt andis ta menukaid kontserte. Hiljem õppis ta ülikoolis kaubandust ja pangandust ning samal ajal iseseisvalt ka muusikat. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Fred mõnda aega ametnikuna büroodes, kuid see töö ei pakkunud talle rahuldust. Samal ajal komponeeris ta lööklaule ja muusikalugusid filmidele.

1923. aastal loobus ta ametnikutööst ja hakkas leiba teenima ajutistest tööotstest elatuva muusikuna.

Lööklaulude helilooja

Muusikukarjääri alustas ta Viini kabareede pianistina ja lauljana. 1924. aastal pani kokku menuka revüükava "Ich hab’ das Fräulein Helen baden seh’n" ("Nägin preili Helenit suplemas"), millega sõitis ringi mööda Austriat ja pälvis piisavalt head tähelepanu. See innustas komponeerima arvukalt lööklaule, millest kujunesid eriti populaarseteks tšarlston "Ich reiß mir eine Wimper aus" ("Kaotasin ripsmekarva", 1927), tangod operettidest "In einer kleinen Konditorei" (1929), "Baden-baden" (1934), "Schöne Lisa" (1934), "Zur Liebe gehört ein Hauch Romantik" (1935) jm.

Menu opereti ja filmimuusika vallas

1925. aastal komponeeritud esimene muusikaline komöödia (operett) "Garderobe Nr. 7" jäi küll erilise tähelepanuta, kuid 1927. aastal valminud operett "Ich hab' mein Herz in Heidelberg" ("Kaotasin oma südame Heidelbergis") oli läbimurre, mida Viinis mängiti üle 700 korra. Selle nimilaul kujunes menukaks lööklauluks. Sellest innustatuna kirjutas Fred üksteise järel rea revüüoperette ja aastatel 1929–1933 ka hulgaliselt filmimuusikat.

Tema sulest on muusika sellistele oma aja menukatele filmidele nagu "Mein Bruder macht im Tonfilm die geräusche" ("Minu vend teeb helifilmis müra"), "Nur am Rhein" ("Ainult Reinis"), "Delikatessen" ("Delikatess"), "Zwei himmelblaue Augen" ("Kaks taevasinist silma") jt.

Hitleri lemmik

1933.–1944. aastatel oli ta Berliini Metropol-Theateri operetihelilooja. Selle perioodi kõige populaarsemaks ja rahvusvaheliselt menukamaks teoseks kujunes "Maske in Blau" ("Mask sinises", 1937), mida mängiti laialdaselt Euroopa teatrites. 1958. aastal oli tükk ka Vanemuise mängukavas. Seda operetti kasutasid natsid propagandistlikel kaalutlustel. "Maske in Blau" esietendusega avati propagandaminister Joseph Goebbelsi initsiatiivil loodud kammerteatrite draamanäitlejate riiklik fond. Pärast väljatulekut on teost esitatud kõikjal maailmas üle 60 tuhande korra, mis on operetimaailmas omamoodi rekord. Fred Raymond kasutas oskuslikult ära natside ladviku soosingut tema loomingu suhtes.

Ta oli Richard Wagneri kõrval Hitleri lemmikhelilooja. Fred võeti 1941. aastal küll sõjaväkke, kuid suuresti kehva tervise tõttu rindele ei saadetud. Ta liideti natside propagandakompanii koosseisu ja tal lubati jätkata Metropol-Theateri juures. Raymond kirjutas sõja ajal populaarse laulu "Es geht alles vorüber – es geht alles vorbei" ("Kõik läheb üle, kõik möödub").

Kõik möödub

Pärast sõda töötas Fred lühikest aega Salzburgi Raadio orkestri juures ja siirdus siis elama Hamburgi, kus lõpetas kõigepealt sõja tõttu pooleli jäänud operetid "Geliebte Manuela" ("Armastatud Manuela") ja "Flieder aus Wien" ("Sirelid Viinist") ning siis komponeeris "Konfetti", mis aga kõik jäid erilise tähelepanuta. Seejärel kirjutas ta veel mõned operetid, kuid ükski neist ei ületanud sõjaeelsete tippteoste taset.

1951. aastal asus Fred koos oma noore abikaasa Eva Mariaga elama Überlingenisse nende vastvalminud majja. Ta huvitus taas filmimuusika komponeerimisest ja osales enda operettidest tehtud filmide tootmisel.

Fred Raymond suri 1954. aastal südameataki tagajärjel, nägemata oma samal aastal sündinud poega. Ta oli Paul Lincke, Nico Dostali, Walter Kollo ja Eduard Künneke kõrval üks Berliini operetikoolkonna väljapaistvamaid liikmeid. Tema teosed esitatakse jätkuvalt saksa keelt kõnelevates riikides.

Teosed

• "Garderobe Nr. 9" (Frankfurt, 1925),
• "Ich hab’ mein Herz in Heidelberg" (Viin, 1927),
• "Die Welt um Mitternacht" (koos Austin Egeni ja Charles Ambergiga, Berliin, 1928),
• "Nur mit Dir" (München, 1928),
• "Die Jungfrau von Avalon" (Dresden, 1929),
• "In einer kleinen Konditorei" (Viin, 1929),
• "Der Königsleutnant" (Leipzig, 1933),
• "Lauf ins Glück" (Berliin, 1934),
• "Ball der Nationen" (Berliin, 1935),
• "Auf großer Fahrt" (Berliin, 1936),
• "Marielu" (Dresden, 1936),
• "Maske in Blau" (Berliin, 1937),
• "Saison in Salzburg" (Kiel, 1938),
• "Das Bett der Pompadour" (Berliin, 1939),
• "Die Perle von Tokay" (Dresden, 1941),
• "Konfetti" (Hamburg, 1948),
• "Wohin mit der Frau?" (Schleswig, 1949),
• "Flieder aus Wien" (Kassel, 1949),
• "Romanze im Schloß" (Hamburg, 1949),
• "Geliebte Manuela" (Mannheim, 1951).