See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) |
GeForce on Nvidia graafikaprotsessorite (GPU) kaubamärk, mille tooted on mõeldud eeskätt mänguritele. Nimi GeForce tuleb aastal 1999 Nvidia korraldatud võistluselt "Name That Chip", kus ettevõte palus rahval välja pakkuda nimesid uuele RIVA TNT2 graafikaprotsessorile.[1]
Esimesed GeForce tooted olid eraldiseisvad GPU-d. Hiljem laienes bränd kõigile PC-graafika harudele.[2] Kõige tänapäevasem GeForce'i tehnoloogia on disainitud ka käeshoitavale elektroonikale (nt nutitelefon). Praeguseks on turul Nvidia GeForce'iga ainuke konkureeriv bränd AMD Radeon. Nagu ka AMD Radeon, liigub GeForce arhitektuur GPGPU (General-purpose computing on graphics processing units) poole. GPGPU võiks tulevikus viia graafikaprotsessorid tasemeni, kus GPU-d ei tegele ainult 3D- ja 2D-graafika visualiseerimisega, vaid suudab täita ka masinkoodis antud käske, nii nagu seda teevad CPU-d.
Geforce 256 anti välja 31. augustil 1999. See oli esimene tavatarbijale kättesaadav PC graafikakaart, millel oli 3D-graafikat võimaldav riistvara. Ühtlasi oli see ka esimene GeForce GPU. Esialgu toodeti videokaarte SDR SDRAM muutmäluga, hiljem kiirema DDR SDRAM muutmäluga. Geforce 256 peetakse maailma esimeseks GPU-ks.[3]
GeForce 2 (NV15) anti välja aprillis 2000. Oma teise seeriaga hakkas Nvidia kasutama (4x2) toru (pipeline) disaini, mis võimaldas protsessoril GeForce 256-st sekundis kaks korda rohkem piksleid arvutada. GeForce2 MX (NV11) töötas sarnaselt GeForce 256-ga, kuid oli mitu korda odavam. GeForce 2 Ultra oli seeria tippmudel.
GeForce 3 anti välja 2001. aasta veebruaris. Geforce 3 (NV20) tuli välja varjutajaga (shader) ja sisaldas ka graafikakiirendit. Geforce 3 (NV2A) arenes välja Microsoft Xboxi mängukonsoolile.
GeForce 4 seeria anti välja 2002. aasta veebruaris ja oli peamiselt kolmanda seeria parandatud versioon. Uued protsessorid olid kiirema taktsagedusega ja parema mälukontrolleriga.
2003. aastal välja lastud GeForce FX oli arhitektuuriliselt väga suure muutusega. Selle protsessorid toetasid uut Shader Model 2. Osad mudelid nagu GeForce FX 5800 Ultra väljastasid liialt kuumust ning nõudsid suuremaid jahutussüsteeme, mistõttu ei olnud hinnatud. Selle seeria tooted olid mudeli numbriga 5000 tähistamaks GeForce’i viienda generatsiooni.
2004. aastal väljastatud GeForce 6 toetas Shader Model 3 ja parandas oma eelkäijate nõrka ujukomaarvude kasutust. Lisaks võimaldas see ülisuure ulatusega pildi kuvamist ja kasutas SLI ning PureVideo tehnoloogiaid.
GeForce’i seitsmes generatsioon anti välja juunis 2005 ja see oli viimane Nvidia videokaardi seeria, mis kasutas kiirendatud graafikaporti. Uus disain võimaldas laiemat pipeline'i ja kiiremat taktsagedust. GeForce 7950GT oli selle aja kõige kiirem graafikaprotsessor. Selle modifitseeritud varianti kasutab ka Sony PlayStation 3. Seitsmenda generatsiooni graafikaprotsessoritega hakati kasutama PCI-Expressi siini.
GeForce 8 seeria anti välja novembris 2006. See oli esimene GPU, mis toetas täielikult Direct3D 10. GeForce 8 seeria oli esimene Nvidia kaart, mis kasutas ühendatud varjutajate arhitektuuri (Unified Shader Model).
2008. aasta veebruaris välja lastud GeForce’i 9 seeria oli disaini poolest sarnane 8. seeria hilisemate toodetega. 9. generatsiooni protsessorid toetavad PCI Expressi 2.0 siini. Osad videokaardid kasutasid ka kahte graafikprotsessorit (näiteks 9800 GX2).
Juunis 2008 välja lastud GeForce 200 seeria graafikaprotsessor kasutas juba 1,4 miljardit transistori. Uus GeForce’i generatsiooniga hakati kasutama teistsugust mudelite numeratsiooni, pannes mudeli ette tähise GTX või GTS (tähistamaks nende taset) ning lisades sinna mudeli numbri (näiteks 260 või 280). 300 seeria tooted toetavad ka DirectX 10.1.
Uued GeForce 400 seeria videokaardid kasutasid uut Fermi arhitektuuri ja 1 GB või rohkem GDDR5-mälu. Mudelid GTX 470 ja GTX 480 said palju kriitikat, sest võtsid palju energiat, töötasid kõrgel temperatuuril ning tegid palju müra. 2010. aastal tõi Nvidia välja mudeli GTX 465, mis oli odavam versioon GF100-st. Seeria kõige populaarsem mudel oli GTX 580, mis oli võimsam, kasutas vähem energiat ning eraldas vähem soojust, tänu millele tegi ka vähem müra. Seeria viimane mudel GTX 590 oli kombinatsioon kahest GTX 580-st ühel videokaardil.
2012. aasta märtsis hakkas Nvidia tootma GeForce 600 seeria videokaarte. Suurt populaarsust kogus GTX 680, mis oli oluliselt võimsam, kui eelmised mudelid. Uued graafikaprotsessorid kasutasid Fermi mikroarhitektuuri asemel Kepleri mikroarhitektuuri. GTX 680 oli oma näitajate poolest võrdne AMD Radeon HD 7970-ga. Üksteist kuud pärast 600 seeria avalikustamist tõi Nvidia välja uue GK110 tuumal põhineva GeForce GTX TITAN-i, mis on saanud nime superarvuti Titan järgi, milles videokaarti testiti. GTX TITAN oli märgatavalt võimsam kui eelmised tippklassi videokaardid. Videokaart oli peaaegu sama võimas kui kaks GTX 680 tuuma töötavat koos. GTX TITANil oli 6 GB mälu, mis on kaks korda rohkem kui RADEON HD 7970-l ja kolm korda rohkem kui GTX 680-l.
Koos GTX TITAN-iga avaldas Nvidia ka uued graafikaprotsessorid Boost 2.0, mis lubasid taktsagedust tõsta nii palju kui kasutaja seda soovis. Ainukeseks piiranguks oli kasutaja poolt sisestatud temperatuuri limiit. Viimane GeForce 600 seeria mudel oli GTX 650 Ti Boost, mis kasutas GK106 tuuma.
2013. aasta mais avalikustas GeForce 700 seeria. GTX 780 oli natuke madalama võimsusega kui TITAN, kuid peaaegu poole odavam. Sellel oli sama jahutussüsteem, 3 GB mälu ning töötas samuti Kepleri arhitektuuril.
GeForce 800M anti välja 2014. aasta märtsis. Algselt oli planeeritud, et 800. seeria tooteid hakatakse tegema nii lauaarvutitele, sülearvutitele, kui ka mobiilidele. Hiljem otsustas Nvidia, et 800 seeria saab olema ainult sülearvutitele ja mobiilidele ning nimetas selle ümber GeForce 800M seeriaks. Uueks lauaarvutite seeriaks sai GeForce 900 seeria.[4]
2014. aasta septembris lasi Nvidia välja GeForce 900 seeria. Uus graafikaprotsessorite seeria kasutab Maxwelli mikroarhitektuuri. Uuetel videokaartidel on ka integreeritud ARM CPU-d, mis peaksid graafikaprotsessori tegema vähem sõltuvaks arvuti protsessorist.[5]