George Gleig (12. mai 1753, Boghall, Aberdeenshire, Šotimaa – 9. märts 1840, Stirling, Šotimaa) oli Šoti episkopaalkiriku priimas.
Gleig sündis farmeri pojana. 13-aastaselt astus ta Aberdeeni Ülikoolis King's College'isse, kus pälvis esimese auhinna matemaatikas, füüsikas ja moraaliteadustes. 21-aastaselt pühitseti ta Šoti episkopaalkiriku vaimulikuks, tema hoole alla anti kogudus Fife'is Pittenweemis, kust ta 1790. aastal viidi Stirlingisse. Gleigist sai ajakirjade Monthly Review, Gentleman's Magazine, Anti-Jacobin Review ja British Critic sage kirjasaatja.[1]
Ta kirjutas ka mitu artiklit Encyclopædia Britannica kolmanda trüki tarbeks ning pärast entsüklopeedia toimetaja Colin Macfarquhari surma 1793. aastal toimetas Gleig järelejäänud köited. Tema põhipanus oli artiklites Instinkt, Teoloogia ja JMetafüüsika, samuti olid kaks lisaköidet peamiselt tema töö.[1] Et Gleig ei tunnistanud Newtoni gravitatsiooniteooriat, kinnitas Britannica kolmas trükk veel sadakond aastat pärast Isaac Newtoni "Principia" ilmumist, et gravitatsiooni põhjustab tule element.
George Gleig valiti kahel korral Dunkeldi piiskopiks, kui piiskop John Skinneri, hilisema Šotimaa priimase vastuseisu tõttu jäid mõlemad valimistulemused jõustumata. 1808. aastal sai temast Brechini piiskopi abi ja 1810. aastal piiskop. 1816. aastal valiti ta Šoti episkopaalkiriku priimaseks. Selles ametis aitas ta viia läbi mitmeid reforme usulise sallivuse suunas, kindlustades ühtlasi liitu Inglismaa anglikaani kirikuga.[1]
Lisaks arvukatele jutlustele kirjutas Gleig ka teose "Directions for the Study of Theology" (kirjades piiskopilt tema pojale vaimulikupühitsuse vastuvõtmise asjus), andis välja Thomas Stackhouse'i raamatu "History of the Bible" (1817) ning kirjutas ajaloolase Robertsoni teostele biograafilise eessõna. Tema kirju Alexander Hendersonile Edinburghis ja Salisbury piiskopile John Douglasele säilitatakse Briti Muuseumis.[1]
George Gleigi kolmas (ja ainus täisealiseks kasvanud) poeg George Robert oli silmapaistev sõdur ja kaplan.