George Stinney

George Junius Stinney (21. oktoober 1929 Pinewood, Lõuna-Carolina – 16. juuni 1944 Columbia, Lõuna-Carolina) oli Ameerika Ühendriikides elanud afroameerika poiss, kes mõisteti süüdi ja hukati 14-aastaselt. Ta on teadaolevalt noorim ameeriklane, kes on 20. sajandil hukatud.[1] Tema süüdimõistmise kohtuotsus tühistati 2014. aastal, kuna ta polnud saanud õiglast kohtuprotsessi.[2]

Stinney oli George Junius Stinny vanema (1902–1965) ja Aimé Brown Stinney (1907–1989) seitsmest lapsest neljas. Pere elas Lõuna-Carolina osariigis Alcolu väikelinnas. Alcolu oli kohaliku puidutööstusettevõtte D.W. Alderman & Sons linn, ka Stinney isa töötas linna saeveskis ja elas firmale kuuluvas majas. Jim Crow aegsele lõunaosariigi väikelinnale omaselt oli ka Alcolu segregeeritud: musta- ja valgenahalised elasid eraldi raudtee pooltel ning käisid eraldi koolides ja kirikutes, läbikäimist rasside vahel samahästi kui ei olnud.[3] 1944. aastal oli Stinney 14-aastane, 154 cm pikk ja kaalus 40-43 kilo, ta elas koos 17-aastase venna Johni, 12-aastane venna Charlesi, 10-aastase õe Katherine ja 7-aastase õe Aiméga; 21-aastane vend LeRoy ja 20-aastane õde Carolina olid juba kodust lahkunud.

23. märtsil 1944 leiti linna mustanahaliste poolelt kahe valgenahalise tüdruku – 11-aastase Betty June Binnickeri ja 7-aastase Mary Emma Thamesi – surnukehad.[4] Selgus, et tüdrukuid oli pekstud tömbi metallesemega, milleks ilmselt võis olla raudteenael. Mõlemal tüdrukul tuvastati raske koljutrauma, mis koroneri aruande järgi olid tekitatud "ümara peaga, umbes haamrisuuruse tömbi esemega".[3]

Viimati oli tüdrukuid nähtud jalgrattaga sõitmas, kui nad käisid lilli otsimas; nad olid Stinney maja juures küsinud Stinneylt ja ta õelt Aimélt, kas nad teadsid, kust leida kannatuslilli (maypop). Stinney õde Aimé meenutas, et ta oli koos Stinneyga sel ajal, kui politsei tegi kindlaks, et mõrvad toimusid.[5] 24. märtsil 1944 teatas šerif, et on vahistanud "George Juniuse" ning et poiss tunnistas mõrvad üles ja juhatas politseinikud "peidetud rauajupini".[6][7]

Stinney ja ta vend John vahistati mõrvas kahtlustatuna. John lasti peagi vabaks, kuid George jäi endiselt vahi alla. Ta sai näha oma vanemaid alles pärast kohtuotsust ja süüdimõistmist. Käsitsi kirjutatud tunnistuse kohaselt oli tema vahistanud politseinik Clarendoni maakonna abišerif H.S. Newman, kes ütles: "Ma vahistasin poisi, kelle nimi oli George Stinney. Ta tunnistas oma teo üles ja rääkis mulle, kus asub tema kasutatud umbes 15-tolline (38 cm) metallist ese. Ta ütles, et oli selle kraavi visanud umbes kuue jala (1,83 m) kaugusel jalgrattast." ("I arrested a boy by the name of George Stinney. He then made a confession and told me where to find a piece of iron, about 15 inches where he said he put it in a ditch about six feet from the bicycle.")[8][9]

1995. aastal ütles Stinney 7. klassi õpetaja W. L. Hamilton (mustanahaline mees) intervjuus ajalehele The Sumter Item, et mõrvapäeval oli Stinney koolis kakelnud naabritüdrukuga, keda ta oli väikese noaga kriimustanud. Stinney õde Aimé Ruffner nimetas seda alusetuks ja võttis Hamiltoniga ühendust, küsides, miks ta seda ütles, Hamilton olevat seepeale vastanud, et talle oli selle eest makstud ("because they paid me"). Hamilton suri mõnda aega peale intervjuu avaldamist.[10][5][11]

Stinney vahistamise järel vallandati tema isa oma töökohalt kohalikus saeveskis ja pere pidi maja koheselt vabastama. Kartes oma elu pärast, põgenesid nad Alcolust. Stinneyt hoiti vanglas 81 päeva, lintšimisohu tõttu viidi ta osariigi pealinna Columbiasse. Teda kuulati üle üksinda, ilma vanemate või advokaadita. Kuigi USA põhiseaduse 6. paranduse kohaselt on süüdistataval õigus õigusnõustamisele, otsustas USA Ülemkohus alles 1963. aastal kohtuasjas Gideon vs. Wainwright selgesõnaliselt, et süüdistatavale peab võimaldama esindatus kriminaalmenetluse ajal.[3]

Stinney kohtuprotsess algas 24. aprillil 1944. Kohus oli määranud tema kaitsjaks 31-aastase maksuvoliniku Charles Nelson Plowdeni, kes kandideeris osariigi seadusandliku kogu valimistel novembris. Plowden ei vaidlustanud kolme politseiniku juttu, kes tunnistasid, et Stinney oli mõrvad üles tunnistanud, ega proovinudki Stinneyt kaitsta. Ta ei vaidlustanud ka seda, et prokuratuur esitas Stinney suulisest ülestunnistusest kaks erinevat versiooni, millest esimese kohaselt olevat ta proovinud aidata ühte tüdrukut, kes oli kraavi kukkunud ja oli nad tapnud enesekaitseks; teise versiooni kohaselt oli ta tüdrukuid jälitanud. Peale abišerif Newmani aruande ei tõenda Stinney ülestunnistust ükski kirjalik allikas. Peale kolme politseiniku kuulas kohus üle ainult kolm pealtnägijat: pastor Francis Batsoni, kes avastas tüdrukute surnukehad, ja kaks arsti, kes teostasid lahkamise. Stinney kaitsjad ei kutsunud välja ühtegi tunnistajat, ei teinud ristküsitlust ja ei proovinudki teda kaitsta. Kohtuistung kestis vaid kaks ja pool tundi.[5] Kohtusaalis viibis ligi tuhat valgenahalist, samas mustanahalisi kohtusaali ei lubatud. Toonasele ajastule tüüpiliselt koosnes vandekohus 12 valgenahalisest mehest (kuna Jim Crow seaduste tõttu ei lubatud mustanahalistel teenida vandekohtunikena). Vandekohus pidas nõu kümme minutit, seejärel mõistis Stinney süüdi ja kohtunik Philip Henry Stoll mõistis Stinney surma elektritooli läbi. Kohtuprotsessist ei eksisteeri ärakirja, Stinney kaitsjad ei esitanud apellatsiooni.[8]

Stinney pere, kirikud ja kodanikuõiguste organisatsioon NAACP kirjutasid osariigi kuberner Olin D. Johnstonile, paludes tal Stinneyle armu anda.[12] Johnston külastas Stinneyt osariigivanglas 14. juunil, kaks päeva enne hukkamist. Ta väitis hiljem, et oli rääkinud Stinney vahistanud politseinikuga, ja et Stinney olevat ise üles tunnistanud, et oli tapnud Thamesi ning seejärel tapnud ka Binnickeri ja vägistanud tema surnukeha, lisaks olevat ta 20 minutit hiljem tagasi tulnud ja üritanud surnukeha uuesti vägistada. Samas on seda peetud vaid kuulujutuks, kuna tüdrukute lahkamise tulemused rääkisid Johnstoni väidetele vastu.[13]

Stinney kohtuprotsessi ja hukkamise vahel said tema vanemad teda näha vaid ühe korra osariigivanglas Columbias. Lintšimise ähvardusel ei lubatud neil teist korda enam tagasi tulla.[5]

Stinney hukati 16. juunil 1944 kell 7.30 hommikul. Kuna ta oli elektritooli jaoks liiga väike, pidi ta istuma toolile piibli peale. Kui elektrivool temast läbi käis, libises tal näomask peast, mis paljastas tema pisarais näo.[3][14] Ta maeti Lee maakonda Calvary baptistikiriku surnuaeda.[15]

2004. aastal hakkas kohalik ajaloolane George Frierson juhtumit uurima, olles sellest lugenud ajalehes. Tema töö pälvis kolme advokaadi, Steve McKenzie, Matt Burgessi ja Ray Chandleri tähelepanu. Nad hakkasid vanu dokumente läbi töötades juhtumit uuesti uurima. Jaanuaris 2014 leiti uusi asitõendeid, sealhulgas Stinney õdede ja vendade tunnistused, et ta oli mõrvade toimumise ajal olnud koos nendega. Leiti ka tüdrukute surnukehad leidnud pastor Batsoni vandetõend, kes oli nad vesisest kraavist välja tõmmanud. Tema ütluse kohaselt ei olnud kraavis või selle ümbruses palju verd, mistõttu võidi tüdrukud olla tapetud mujal ja nende surnukehad alles hiljem kraavi visatud. Stinney vanglakaaslane Wilford Hunter tunnistas, et Stinney oli talle öelnud, et teda sunniti üles tunnistama.[5]

16. detsembril 2014 tühistas ringkonnakohtunik Carmen Mullen Stinney süüdimõistva otsuse, otsustades, et tema üle ei olnud õiglaselt kohut peetud, ta polnud saanud nõuetekohast kaitset, tema põhiseaduslikke õigusi oli rikutud ja tema ülestunnistus oli suure tõenäosusega pealesunnitud.[16] Mullen leidis ka, et 14-aastase hukkamine 80 päevaga oli "julm ja evatavaline karistus" ja tema kaitsja "ei kutsunud tunnistust andma asjakohaseid tunnistajaid ega kasutanud edasikaebamisõigust".[17]

Pärast Stinney kohtuotsuse tühistamist levisid kuuldused, et tüdrukute tegelik tapja võis olla 26-aastane valgenahaline George Washington Burke, kes oli pärit jõukast perest ja suri umbes kolm aastat pärast tüdrukute mõrva 1. veebruaril 1947 29-aastaselt. Stinney õe ütluse kohaselt oli nende ema korra töötanud Burke'ide juures ning kord pärast töölt koju jõudmist rääkinud, et Burke'i isa (1895–1982) oli üritanud teha talle lähenemiskatseid, mispeale oli nende isa keelanud tal sinna tagasi minna. Stinney õde väitis, et ta oli kuulnud, et Burke ja tema vend olid Stinney süüdi lavastanud, kuna ta ema oli seksuaalsest läbikäimisest keeldunud. Vanem Burke oli korraldanud tüdrukute esmase otsingu ja talle kuulus maa Greenhilli baptistikiriku taga, kust leiti tüdrukute surnukehad; lisaks oli ta olnud Stinney süüdi mõistnud vandekohtu esimees. Ka kaks vanemat naist Alcolust olid meenutanud, et noorem Burke oli tuntud naistemees ja varas, kuid seni karistustest pääsenud. Ka Burke'i poeg Wayne oli hiljem väitnud, et ta vanaema ütles kord, et Burke oli tüdrukud mõrvapäeval tema maja juurest oma metsaveoki peale võtnud. 2017. aastal aga väitis ta, et polnud seda öelnud. Ka Stinney õde väitis hiljem, et pärast seda, kui tüdrukud olid neilt küsinud kannatuslillede kohta, oli nende lähedalt mööda sõitnud metsaveok.[18][19]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Banner, Stuart (5. märts 2005). "When Killing a Juvenile Was Routine". New York Times. Vaadatud 19. novembril 2024.
  2. ↑ "70 years later, George Stinney's conviction vacated". The State.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "He was 14 when he was executed. More than 70 years later, this boy has been exonerated". The Independent (inglise). 18. detsember 2014. Vaadatud 19. novembril 2024.
  4. ↑ "Threats to Lynch Negro Boy Heard". The Austin American. 26. märts 1944.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 McVeigh, Karen (22. märts 2014). "George Stinney was executed at 14. Can his family now clear his name?". The Observer (Briti inglise). ISSN 0029-7712. Vaadatud 19. novembril 2024.
  6. ↑ "Youth Admits Slaying Girls". The Milwaukee Journal. 25. märts 1944.[alaline kõdulink]
  7. ↑ "State Prison Protects Negro after Slaying". St. Petersburg Times. 25. märts 1944.
  8. ↑ 8,0 8,1 Press, JEFFREY COLLINS The Associated. "SC crusaders look to right Jim Crow justice wrongs". Spartanburg Herald Journal (Ameerika inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
  9. ↑ McLaughlin, Eliott C. (22. jaanuar 2014). "New trial sought for George Stinney, executed at 14". CNN (inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
  10. ↑ "TRIPLE TRAGEDY IN ALCOLU -- Kendall Bell". www.bellarosabooks.com. Vaadatud 19. novembril 2024.
  11. ↑ Behre, Robert (17. jaanuar 2014). "Family and friends of 1944 murder victim wary of reopening George Stinney's death penalty case". The Post and Courier.
  12. ↑ Faber, Eli (25. juuni 2021). The Child in the Electric Chair: The Execution of George Junius Stinney Jr. and the Making of a Tragedy in the American South (inglise). Univ of South Carolina Press. ISBN 978-1-64336-195-6.
  13. ↑ Pan, Deanna; Berry Hawes, Jennifer (25. märts 2018). "In 1944, George Stinney was young, black and sentenced to die". Post and Courier (inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
  14. ↑ Bever, Lindsey (18. detsember 2014). "It took 10 minutes to convict 14-year-old George Stinney Jr. It took 70 years after his execution to exonerate him". Washington Post. ISSN 0190-8286.
  15. ↑ Blinder, Alan (22. jaanuar 2014). "Family of South Carolina Boy Put to Death Seeks Exoneration 70 Years Later". New York Times.
  16. ↑ "George Stinney, 14-year-old convicted of '44 murder, exonerated". WISTV (inglise). 17. detsember 2014. Vaadatud 19. novembril 2024.
  17. ↑ "The Youngest Person Executed In America, George Stinney Jr., Almost Certainly Wasn't Guilty". Bustle (inglise). 17. detsember 2014. Vaadatud 19. novembril 2024.
  18. ↑ Mott, Tatianna (16. juuni 2020). "The wrongful execution of George Stinney in 1944". TheGrio (Ameerika inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
  19. ↑ Pan, Deanna; Berry Hawes, Jennifer (28. märts 2018). "New details emerge about an alternate suspect in Alcolu girls' murders". Post and Courier (inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.