Gettieri probleem on epistemoloogia probleem, mis tuleneb vastunäidetest teadmise definitsioonile, mille kohaselt teadmine on õigustatud tõene uskumus.
Probleem on nimetatud Edmund Gettieri järgi, kes 1963 (23, p. 121-3) avaldas ajakirjas Analysis kolmeleheküljelise artikli "Is Justified True Belief Knowledge?" (Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?; eesti keeles ajakirjas Akadeemia nr 4, 1998 Anto Undi tõlkes). Seal väidab ta (enamiku filosoofide arvates ka tõestab), et teadmine ei ole sama mis õigustatud tõene uskumus.
Arusaam, mille kohaselt teadmine on õigustatud tõene uskumus, oli filosoofide seas laialt levinud, ent Gettier näitas, et on juhtumeid, mille korral õigustatud tõene uskumus ei ole teadmine. Seega näitab Gettieri probleem, et õigustatud tõene uskumus ei ole teadmise piisav tingimus: teadmise olemasoluks on tarvis veel midagi.
Gettier toob kaks näidet. Mõlemad näited tuginevad tõigale, et kui uskumus, et P, on õigustatud ning propositsiooni P tõesusest järeldub propositsiooni Q tõesus, siis ka uskumus, et Q, on õigustatud.
Smith kandideerib koos Jonesiga ühele töökohale, kuid tal on õigustatud uskumus, et kohale valitakse Jones. Samuti on Smithil õigustatud uskumus, et Jonesil on taskus 10 münti. Nüüd teeb Smith deduktiivse järelduse, et mehel, kes valitakse kohale, on taskus 10 münti.
Tegelikult valitakse kohale mitte Jones, vaid Smith. Ent ka Smithil juhtub olema taskus 10 münti. Järelikult on Smithi uskumus, et mehel, kes valitakse kohale, on taskus 10 münti, õigustatud ja tõene. Ometi ei tahaks seda nimetada teadmiseks.
Smithil on õigustatud uskumus, et Jonesil on Ford. Sellest teeb Smith järelduse, et Jonesil on Ford või Brown on Barcelonas (disjunktsioon). Tegelikult tal pole aimugi, kus Brown võib viibida.
Tegelikult Jonesil Fordi ei ole, ja täiesti juhuslikult Brown ongi Barcelonas. Ka selles näites on Smithil uskumus, mis on tõene ja õigustatud, ent ei ole teadmine.
Mõlemas Gettieri enda näites tekkis õigustatud tõene uskumus õigustatud vääradest eeldustest järeldamise tulemusel. Seetõttu arvasid mõned filosoofid algul, et teadmise definitsiooni tuleb lihtsalt täpsustada nii, et välistada õigustatud tõese uskumise sõltumine vääradest eeldustest.
Vääradest eeldustest (ehk "vääradest lemmadest") sõltumise välistamine siiski probleemi ei lahenda. Nimelt on olemas ka niisuguseid Gettieri tüüpi näiteid, mille puhul ei saa öelda, et õigustatud tõene uskumus tuleneb arutluskäigust, mis saab alguse mõnest õigustatud väärast järeldusest.
Näide. Smith tuleb tuppa sisse ja talle tundub, et ta näeb Jonesi. Tal kujuneb kohe õigustatud uskumus, et Jones on toas.
Tegelikult ei näinud Smith aga Jonesi, vaid Jonesi vahakuju. Ent juhtumisi on ka Jones ise toas, kuigi Smith ei ole teda veel märganud. Nii et Smithil on jälle õigustatud tõene uskumus, mida ei saa pidada teadmiseks, kuid nüüd ei ole selge, kas võib öelda, et Smith kasutas arutluses mõnd väära eeldust.
On välja pakutud ka eksternalistlikke lahendusi. Ühe eksternalistliku teooria järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus, mille on (õiget tüüpi viisil) põhjustanud asjassepuutuvad faktid. Robert Nozicki järgi on teadmine uskumus, mis on tõene ja mida uskujal ei oleks, kui see uskumus oleks väär. On veel palju teisi teadmise teooriaid.
On veel võimalus öelda, et kuigi teadmine on õigustatud tõene uskumus, tuleb õigustust mõista nii, et õigustatud uskumus ei saaks kunagi olla väär. Ent väga vähesed uskumused on õigustatud nii, et neid saab pidada absoluutselt kindlateks. Seetõttu viib niisugune lähenemine skeptitsismile, mille järgi teadmine on võimatu või enamasti võimatu.