| Giovanni tuba | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | Giovanni's Room |
| Autor | James Baldwin |
| Tõlkija | Ursula Põks |
| Päritolumaa | Ameerika Ühendriigid |
| Keel | inglise |
| Kirjastaja |
Dial Press (originaal) Perioodika (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1956 (originaal) 1993 (eesti keeles) |
| Lehekülgi |
159 (eesti keeles 173) |
| OCLC | 44800071 |
"Giovanni tuba" (inglise keeles "Giovanni's Room") on ameerika kirjaniku James Baldwini 1956. aastal ilmunud romaan.[1] Raamat räägib Pariisis elava ameeriklase Davidi elust, tunnetest ning talle pettumust valmistavatest mees- ja naissuhetest. Loo keskmes on tema keerulised suhted itaallasest baarmeni Giovanniga, keda ta kohtab ühes Pariisi geibaaridest.
"Giovanni tuba" peetakse kirjanduses märkimisväärseks, kuna see on üks varaseid teoseid, kus lugejale avatakse empaatia ja kunstilise meisterlikkusega biseksuaalsuse ja homoseksuaalsuse mitmetahuline probleemistik. Nii on see raamat aidanud lääne ühiskondades kaasa samasooiha käsitlemisele.
Eesti keeles ilmus "Giovanni tuba" 1993. aastal kirjastuse Perioodika väljaandes ja Ursula Põksi tõlkes. Uuesti ei ole eestikeelset tõlget trükis avaldatud, kuid 2012. aastal avaldas Eesti Digiraamatute Keskus selle e-raamatuna.[2]
Prantsusmaal elav noor ameeriklane David, kelle tüdruksõber Hella oli läinud Hispaaniasse, et mõelda järele nende võimaliku tulevase abielu üle, jäi üksi Pariisi ja alustas seal suhet Giovanni-nimelise itaalia mehega.
Kogu lugu on jutustatud Davidi vaatepunktist minavormis, "öö hakul, mis kannab mind lähemale minu elu kõige hirmsamale hommikule"[3], ehk ööl enne Giovanni hukkamist.
David on Lõuna-Prantsusmaal ja valmistub sõitma rongiga tagasi Pariisi. Tema tüdruksõber Hella, kellele ta tegi abieluettepaneku ja kes sõitis Hispaaniasse, on pöördunud tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Giovannit ootab ees giljotineerimine.
David meenutab oma esimest kogemust poisiga, nimelt Joeyga, kes elas tema lähedal Brooklynis. Nad olid kooli ajal parimad sõbrad, kuid ühel ööl vastastikusel nõusolekul aset leidnud seksuaalvahekord rikkus selle sõpruse igaveseks. David ei saanud vaatamata ihale Joey vastu kunagi üle sellest, et ta ihaldas just poissi, mitte tüdrukut. Nii katkestas ta temaga suhted ja hakkas teda koolis kiusama, et tõestada endale oma mehelikkust.
David elas pärast ema surma (ema suri siis, kui poiss oli viieaastane) koos alkoholilembese isaga ja vallalise isapoolse tädi Elleniga, kes sõitles isa selle eest, et too ei anna oma pojale head eeskuju. Isa õigustas jällegi oma käitumise teatud aspekte sooviga kasvatada Davidist tõeline mees. Tegelikku lähedust isa ja poja vahel ei ole. Mida enam püüdis isa Davidile läheneda ja tema usaldust võita, seda enam hakkas poeg teda võõristama. Keskkooli lõpuaastatel hakkas ka David jooma ja põhjustas ühel korral purjus peaga autot juhtides tõsise avarii. Pärast haiglast koju saamist õnnestus tal isa veenda, et ta ei soovi minna edasi õppima kolledžisse, vaid leida töö ja alustada iseseisvat elu – tegelikult motiveeris teda soov isa ja tädi juurest minema pääseda, kuigi seda ta neile ei paljastanud. Elanud veidi aega omaette, suundus ta eneseotsingute eesmärgil Prantsusmaale.
Pariisi perioodi teisel aastal sai Davidil raha otsa ja ta visati üürivõla tõttu korterist välja. Isa talle raha ei saatnud, sest lootis, et rahapuudus toob poja koju tagasi. Nii helistas David oma tuttavale, vanemaealisele ärimehele Jacques'ile lootuses temalt raha saada. Pärast vahepala, kus David kirjeldab nende hilisemat kohtumist juba pärast Giovanni süüdimõistmist, räägib ta edasi nende õhtusöögist, kus tal õnnestus laenata Jacquesilt 10 000 franki. Pärast seda suundusid nad edasi Guillaume'i geibaari. Seal kohtasid nad baarmen Giovannit, kellele Jacques üritas edutult külge lüüa. Sellal kui Jacques vestles Guillaume'iga, sõbrunesid David ja Giovanni omavahel. Baarikülalistele sai selgeks, et nende vahel on tekkimas midagi enamat kui sõprus. Sisimas tajus seda ka David ise. Hommikul suundusid nad neljakesi väikesesse räpasesse restorani Les Halles'is. Jacques julgustas Davidit julgemalt armastama ja oma ihade pärast mitte häbi tundma. Pärast kerget hommikueinet, mil Giovanni jutustas oma esimesest kohtumisest Guillaume'iga ja sellest, kuidas tal õnnestus tema juurde tööle saada, jätavad nad Jacquesi ja Guillaume'i restorani sealsete poistega flirtima ja suundusid Giovanni juurde väikesesse tuppa, kus David andis oma tungidele järele ja nad olid esmakordselt vahekorras.
Esimese osa lõpus kandub tegevus hilisõhtusse, mil David kogu lugu jutustab. Tema itaallasest majahoidja tuleb enne tema ärasõitu ruume ja majatarbeid üle vaatama. Tubade olukorda nähes ja Davidiga vesteldes saab ta aru, et Davidi ja Hella vahel on kõik läbi. Ta soovitab Davidil palvetada ja mitte elada üksildast "meremehe elu", vaid leida endale uus hea naine ja teha lapsi, kes oleksid rõõmuks ka Davidi isale.
David kolis Giovanni väikesesse tuppa ning elas seal varakevadest suveni, mil tema tüdruk Hella Hispaaniast tagasi tuli. Suhe Giovanniga ühtaegu rõõmustas ja ängistas teda. Ta ei suutnud vabaneda tundest, et see ei ole õige; et Giovanni seltskonda ja keha ei naudi mitte tema iha. Armastus ja iha asendusid sageli ängi, pahameele ja vihkamisega. Kõige kohal lasus Davidi teadmine, et ühel hetkel lahkub ta sellest toast ja jätab Giovanni maha.
David kirjeldab seda väikest tuba, mis pole mõeldud kahele inimesele, üsna detailselt: kardinate puudumist, toa pimedust, selle poolikut viimistlust, selle koormatust asjadega. Tuba muutub tema jaoks Giovanni võrdkujuks, sümboliks; ühel hetkel ta märgib, et see tuba koos selles sisalduvaga on "Giovanni enda väljaoksendatud elu"[4].
Paratamatult kerkisid nende jutuajamistes päevakorrale naised ja konkreetselt Hella. Hella olemasolu, tema suhe Davidiga, ei häirinud Giovannit vähemalgi määral. Küll aga oli talle arusaamatu see, kuidas noor naine reisib üksinda Hispaanias, sel ajal kui tema mees on Pariisis. Paljastusid Giovanni traditsioonilised arusaamad soorollidest ja naise kohast maailmas.
Ainsad, kes Davidile kirjutavad, olid isa ja Hella. Isa ootab teda tagasi koju. Hella saatis talle tavaliselt postkaarte, kuid suve algul saabub kiri, kus ta teatab, et on otsustanud Davidi juurde tagasi tulla. See paiskas Davidi ja tema seksuaalse identiteedi uutesse sisemistesse heitlustesse – soovides tõestada oma mehelikkust ja heteroseksuaalsust, tormas ta otsima mõnda naist, kellega vahekorda astuda. Ta leidis ühest baarist juhututtava Sue, kellega ta seksis, tundmata sellest vähimatki naudingut ja põdedes juba seksi ajal, et ta naist niiviisi ära kasutab. Ta ei plaaninud ega soovinud Sued tulevikus enam kohata.
Giovanni tuppa tagasi jõudes leidis ta eest hüsteerilise Giovanni. Guillaume oli Giovanni vallandanud, tehes seda eriti alandaval ja alatul viisil, süüdistades ja alandades teda kõigi klientide ees. David lubas vapustatud Giovannile, et ei jäta teda maha, ei lahku tema toast ja küsib isalt uuesti raha, et neid mõlemaid üleval pidada, kuigi ta teadis, et ükski tema lubadus ei vasta tõele. Ta võttis nende ühistest päevadest viimast, laenanud Jacquesilt elamiseks veel raha ega maininud poole sõnagagi, et teab täpselt, millal Hella Pariisi tagasi jõuab.
Kolmandas peatükis viib vahestseen lugejad tagasi öösse, mil David seda lugu räägib. Mõeldes Giovanni viimastele tundidele vanglas, sellele, kellega ta seal on ja milline ta võib nüüd välja näha, tunnistab David lõpuks endale, et ta tõesti armastas Giovannit.
Kui Hella tagasi tuli, lahkus David mitte midagi ütlemata Giovanni juurest ja läks Hellale jaama vastu. Lootus, et kõik muutub endiseks, ei läinud aga täide, sest Giovanni oli pöördumatult tulnud tema ja Hella vahele. Siiski ei andnud ta kolm päeva Giovannile endast elumärki ja lõpuks kohtusid nad juhuslikult raamatupoes – Jacques ja Giovanni, David ja Hella. David lubas minna Jacquesi ja Giovanniga hiljem väikest klaasikest jooma, kuid ei teinud seda. Alles mitme päeva pärast läks ta Giovanni juurde ja kuulis temalt kibedaid süüdistusi. David jäi küll veel üheks ööks Giovanni juurde, kuid oli teinud kindla otsuse: kahel mehel ei saa olla koos mingit elu, ta peab lahkuma ja abielluma.
Kuigi nad kavatsesid Hellaga Lõuna-Prantsusmaale kolida, veetsid nad veel mitu nädalat Pariisis. David kohtus mitu korda Giovanniga ja tõdes tema allakäiku: esmalt sai Giovannist Jacquesi kaaslane, tal hakkasid välja kujunema naiselikud maneerid, ja hiljem, pärast Jacquesist lahkuminekut hakkas ta liikuma poiste seltskonnas, keda varem siiralt põlgas. Mõni nädal hiljem leiti Giovanni viimane tööandja Guillaume oma toast pooduna ja selles mõrvas süüdistati Giovannit.
Kuna Guillaume pärines rikkast aristokraatide suguvõsast, Giovanni oli aga välismaalane, valasid ajalehed Giovanni sopaga üle. Nädal pärast mõrva saadi ta kätte ja ta tunnistas üles, et mõrvas Guillaume'i röövimise eesmärgil. David aga teab, et nii see ei olnud: ta kujutab ette, kuidas Guillaume lubas Giovannile töö tagasi anda, kui viimane talle andub; saanud, mis tahtnud, keeldus ta aga Giovannit tööle võtmast, puhkes tüli ja ägedusehoos tappis Giovanni selle vana lurjuse. Kuigi David aimas, et see nii oli, ei saanud ta ometi midagi Giovanni heaks teha ja nad sõitsid Hellaga Lõuna-Prantsusmaale.
Seal luges David regulaarselt uudiseid Giovanni protsessist; talve jooksul vähenes järjest tema armastus Hella vastu, asendudes tüdimuse ja vihkamisega. David hakkas jooma, tõmbus veelgi enam endasse, öösiti hakkasid tal luupainajad peal käima. Hella püüdis teda aidata, kuid ei suutnud. Tema soovis olla oma mehele lihtsalt naine. David aga jättis ta ühel hilisõhtul üksi, sõitis Nice'i ja veetis seal aega koos ühe puhkusel oleva madrusega. Ühest kohalikust geibaarist leidis Davidi teda otsima tulnud Hella, kes möönis, et on Davidi homoseksuaalsust juba mõnda aega kahtlustanud. Järgmisel hommikul pakkis Hella asjad ja sõitis tagasi Ameerika Ühendriikidesse.
Raamat lõpeb Giovanni hukkamise hommikuga, mil David on pakkinud asjad ja koristanud toad Lõuna-Prantsusmaa üürimajakeses. Ta kujutab samm-sammult ette Giovanni teekonda giljotiini alla. Ta peab viimase sisemonoloogi peegli ees, suutmata endiselt mõista oma keha tahtmisi. Ta soovib leida lunastust kõigest juhtunust, ka sellest, kes ta on, kuid mõistab selle võimatust ja tajub igavest vastuolu endas, mis ei võimalda tal kunagi õnnelikuks saada. Tal jääb vaid loota sellele, et "Jumala ränk õnnistus, mis on mind toonud sellesse paika, on ainus, mis mind siit välja saab aidata".[5]
Baldwini eelmine romaan "Mine kuuluta seda mäetipult" ("Go Tell It on the Mountain") kõneles kristluse mõjust afroameerika kultuurile ja kogukonnale ning paljastas peenelt rassismi Ameerika Ühendriikides. Selle teose oli 1953. aastal avaldanud kirjastus Alfred A. Knopf ja neile pakkus Baldwin avaldamiseks ka "Giovanni tuba". Knopfi toimetajad lükkasid käsikirja tagasi, pidades seal sisalduvat homoseksuaalsust liiga avalikuks ja varjamatuks. Väidetavalt olevat nad soovitanud Baldwinil käsikirja põletada, sest see hävitaks tema reputatsiooni ja võõrandaks ta tema mustanahalistest lugejatest.[6][7] Lõpuks oli raamatu nõus avaldama kirjastus Dial Press, kuid ettearvatult sai see Ameerika avalikkuses negatiivse kriitika osaliseks.[8]
Kuigi esialgne kriitika oli negatiivne, oli see siiski leebem, kui autor ise kartis. Ilmselt aitas sellele kaasa Baldwini varasem tuntus kirjanikuna.[9] Paljude kriitikute seisukoha võib kokku võtta Anthony Westi sõnadega, kes kirjutas ajakirjas New Yorker, et tegemist on andeka kirjanikuga, kuid "härra Baldwin võiks tagasi pöörduda ameerika teemade juurde".[10]
Homoseksuaalsuse teemat on peetud üheks põhjuseks, miks raamat pälvis vähem kriitikute tähelepanu kui tema ülejäänud viis romaani. Mõned kriitikud on jällegi väitnud, et see raamat on saanud teenimatult liiga palju tähelepanu.[8] Samal ajal tõstis näiteks 1956. aastal raamatut arvustanud Charles Rolo esile autori "erakordset jutustamisoskust ja tema keelekasutuse poeetilist jõulisust".[11] Ka Florida Rahvusvahelise Ülikooli kirjandusõppejõud Kemp Williams on pidanud romaani oluliseks tugevuseks just selle kirjanduslikku stiili, mis väärib tema hinnangul tõsist kriitilist käsitlust.[8]
Romaanis võib näha kahte olulist teemat – seksuaalsusega seotud küsimusi ja sotsiaalse võõrandumise probleemistikku.
Seksuaalsuse probleemi ja selle metafoorilist käsitlemist teoses on analüüsinud näiteks Kemp Williams. Ta osutab, et romaanis on peategelast Davidit kirjeldatud kui (lääne või kitsamalt ameerika valge keskklassi) kultuuri väärtuste ja veendumuste vangi, keda hävitab sisimas enesevihkamine oma seksuaalsuse pärast. Kultuurilisi piire, mis Davidit ahistavad, on autor romaanis edasi andnud metafooride kaudu. Nendeks on enamasti selgelt piiratud objektid ja ruumid – inimese keha, peeglid, aknad ja muidugi ka Giovanni tuba tervikuna.[8] Kuna raamatu süžee on küllaltki lihtne ja sirgjooneline, siis hoiab lugeja põnevust ja huvi üleval eelkõige Davidi hinnang toimunud sündmustele ja see psühholoogiline portree, mida ta jutustusega endast loob. Davidi sisekonflikti allikas on tema suutmatus leppida iseenda seksuaalsusega. Ta on vangis oma kehas ja vangis ka oma lõhestunud mõtlemises, mille on tinginud lääne ühiskonna põlgus homoseksuaalsuse vastu. See konflikt viib ta enesevihkamiseni ja muudab ta võimetuks kedagi armastama.[12]
Metafoorid, mida Baldwin kasutab Davidi sisemise vangistuse kohta, on näiteks Joey keha kirjeldamine "koopa musta avausena ... [kus] avaneb mu tulevik", Guillaume'i baar kui "õhuta tunnel", kus David tunneb ennast teiste baarikülastajate ees nagu "loomaaia puuris", jne.[13] Tegelikult võib tervet romaani käsitleda kui metafoorset konteinerit, kuhu mahub Davidi senine enesevihkamisega täidetud elu: see algab kirjeldusega Davidist vaatamas oma peegelpilti aknast, raamatu eelviimases lõigus astub ta aga peegli ja oma peegelpildi juurest eemale, alustades uut elu.[14] David on elanud tegeldes vaid oma peegelpildiga (viide legendile Narkissosest), jätmata selle kõrval ruumi kellelegi teisele; samas ei ole ta suutnud leppida peeglist paistva keha tahtmistega, oma seksuaalsusega. Ta soovib küll peegli purustada, aga ei tee seda; ta pöördub oma peegelpildist eemale, kuid pole sellest ei täielikult vabanenud ega seda täielikult omaks võtnud.[15]
Teine Davidi homoseksuaalsuse väga võimas sümbol on romaani kese ehk Giovanni tuba. Selle kaudu on Baldwin edasi andnud seda, kuidas Giovanni tunneb ära Davidi seksuaalsuse ja iha: "Näitan sulle oma tuba, on ju ilmselge, et sa seda varem või hiljem niikuinii näha saad." Seal toas tunneb David ennast alati lõksus. Ta peab seda tuba räpaseks ja vastikuks, sest ta peab ennast räpaseks ja vastikuks. See tunne kandub ka üle Giovannile. Ta loodab, et kui ta sellest toast lahkub, suudab ta kõik sellega kaasneva maha jätta, kuid seda ei juhtu. Samamoodi lõksus tunneb ta nüüd ennast Hellaga ja Hella toas, sest kuskil nende vahel on Giovanni oma toaga. Raamatu lõpus alustab ta küll oma elu uuesti, kuid teda vaevab häbi ja süü Giovanni huku pärast; ta on üksinda, hüljatud kõigi poolt, kes teda olid valmis armastama, kuid kellele tema ei suutnud midagi vastu anda. Kogu jutustuse kestel ei ole ta õppinud muud, kui et ta on õnnetu ja ongi alatiseks määratud õnnetuks jääma.[16]
Sotsiaalse võõrandumise aspekti teoses on veidi teise nurga alt analüüsinud näiteks Susan Stryker. Ta märgib, et enne raamatu kirjutamist oli James Baldwin just Euroopasse emigreerunud. Baldwin tundis, et Ameerika Ühendriikides valitsev rassism ei lase tal kunagi olla lihtsalt kirjanik ning ta kartis, et tema sildistamine homoseksuaalsena ei võimalda tal üldse kirjanikuna tegutseda. "Giovanni toas" seisab David silmitsi sarnase otsusega: pealispinnal näib, et tema valik on ameerika tüdruksõbra (ja väärtuste) ning eurooplasest poiss-sõbra vahel, kuid sügavamal tasandil peab ta sarnaselt Baldwiniga tulema toime võõrandumisega kultuurist, milles ta on üles kasvanud.[1]
Kirjanik Ian Young on juhtinud tähelepanu sellele, et romaanis on kirjeldatud homoseksuaalsust kui ebamugavat ja biseksuaalsust kui ebakindlat eluviisi. Young peab oluliseks ka seda, et vaatamata romaani üldisele õrnusele ja kõigile positiivsetele omadustele lõpeb see ikkagi mõrvaga.[17]
Kuigi sageli peetakse "Giovanni tuba" just geiromaaniks, on uuemad uurimused keskendunud biseksuaalsetele aspektidele teoses (mõlema peategelase, Davidi ja Giovanni, kogemus kõneleb märksa enam nende bi- kui homoseksuaalsusest). Maiken Solli väidab, et kuigi enamik lugejaid peab neid tegelasi geideks, võiks "... biseksuaalne perspektiiv olla selle raamatu mõistmisel sama väärtuslik ja hariv ning aidata avalikustada biseksuaalset kogemust".[18]
1999. aastal The Publishing Triangle'i koostatud 100 parima gei- ja lesbiromaani edetabelis oli "Giovanni tuba" Thomas Manni teose "Surm Veneetsias" järel teisel kohal.[19]
Philadelphias tegutseb alates 1973. aastast romaani järgi nime saanud raamatupood Giovanni's Room, mis on teadaolevalt vanim gei- ja lesbikirjandusele spetsialiseerunud raamatukauplus Ameerika Ühendriikides.[20][21] Pariisis asub tänapäeval sama nime kandev hostel, mis on orienteeritud eelkõige geimeestele.[22]