Gregorio Hernández

Diego Valentín Díaz. Gregorio Hernándeze portree. Museo Nacional Colegio de San Gregorio, Valladolid.
Kristuse ristimine (Bautismo de Cristo). Reljeef. 1624–1628). Pärineb Valladolidi Nuestra Señora del Consuelo kloostrist. Valladolid, Museo Nacional Colegio de San Gregorio.

Gregorio Hernández ehk Gregorio Fernández (1576 Sarria22. jaanuar 1636 Valladolid) oli Hispaania skulptor. Ta kuulub Kastiilia barokkskulptuurikoolkonda.

Alates 1605. aastast tegutses Hernández Valladolidis, kuhu ta asus elama sellepärast, et see oli tollal Hispaania pealinn. Pärast töötamist teiste meistrite töökodades asutas ta enese oma, kus tal oli palju õpipoisse ja kaastöölisi ning palju kliente. Pärast surma oli tal palju endisi õpilasi, kes tema stiili järgisid, aga ühtki silmapaistvat jüngrit nende seas ei olnud. Sellegipoolest oli tema kunst omal ajal väga kuulus, mida kinnitab ka asjaolu, et tema hauale Carmen Calzado kloostris paigutati tema portree, mille autor oli tema sõber Diego Valentin Diaz ja millel oli tema loomingut kiitev tekst.

Hernández lõi värvilisi väga realistlikke puuskulptuure ning retaableid. Tema ulatuslikud teadmised inimese anatoomiast võimaldasid tal edasi anda luude kõvadust, lihaste pinget, liha õrnust ja naha siledust. Võrreldes keha suure väljendusrikkusega on skulptuuridel rõivad rasked, nagu papist ning hoiduvad teravatesse ja jäikadesse voltidesse, mis tekitavad valguse ja varju teravaid kontraste. Tema teostele on omane lihtne ülesehitus, rahulikud poosid ja vaoshoitud žestid, mis jätavad kõige suurema väljendusrikkuse näole ja kätele.

Tema teoste kvaliteeti tõstis koostöö kunstnikega, kes muutsid tema skulptuurid mitmevärvilisteks. Selleks kasutati peamiselt tuhme ja lihtsaid värve, ainult väikesed detailid olid värvikamad. Realismi suurendas võltsdetailide kasutamine, mis suurendasid ehtsuse tunnet, näiteks klaasist silmad, elevandiluust küüned ja hambad, korgist vereplekid ning vaigust piisad ja pisarad.

Kunstiajaloolased on esile tõstnud tema tööde emotsionaalsust, spirituaalsust ja dramaatilist tõsidust[1].

Voldemar Vaga järgi taotleb ta oma skulptuurides "suurt maalilisust ja realismi, siiski mitte täiesti hüljates renessansi plastika traditsioone"[2].

  1. Britannica
  2. Üldine kunstiajalugu, 1937, lk 503