Gustav von Bunge
Gustav Piers Alexander von Bunge (7./19. jaanuar 1844 Tartu – 5. november 1920 Basel) oli baltisaksa füsioloog ja biokeemik, Tartu ülikooli füsioloogilise keemia õppejõud.
Ta lõpetas 1863 Tartus gümnaasiumi, õppis 1863–1866 Tartu Ülikoolis arstiteadust ja 1866–1871 keemiat. Töötas 1872–1874 Tartu Ülikooli keemialaboris professor Carl Ernst Heinrich Schmidti juures assistendina, keemiamagister (1873, TÜ), keemiadoktor (1874, TÜ).
Oli aastatel 1874–1885 Tartu Ülikooli dotsent füsioloogia alal, 1885. aastast professor Baselis. Neovitalismi peaesindajaid, rahvusvahelise karskusliikumise pioneere. Kiievi Ülikooli audoktor (1884). Talle on püstitatud mälestusmärk Baselis.
Tema tööst[1] sai alguse neovitalistlik suund bioloogias, mille peamiseks esindajaks kujunes Hans Driesch, ning millel oli märgatav mõju teoreetilises bioloogias kuni 1930. aastateni.
Üks Gustv von Bunge õpilasi oli Nikolai Lunin.
Pere
[muuda | muuda lähteteksti]Ta oli Alexander Georg von Bunge poeg, Alexander von Bunge vend.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bunge, Gustav 1887. Vitalismus und Mechanismus. In: Bunge, Gustav, Lehrbuch der physiologischen und pathologischen Chemie. Leipzig: F.C.W.Wogel, 3–15.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Krivobokova, S. S. 1970. Raboty G. Bunge i ego uchenikov v Tartuskom universitete. In: Iz istorii estestvozvanija i techniki Pribaltiki. Riga, 179–184.
- Tähepõld, Lembit; Ilomets, Tullio 1995. Gustav von Bunge - a great scientist and teacher in development of physiological and pathological chemistry. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Humanities and social sciences 44: 138–159.