Hõõgmardikas

Hõõgmardikas
Täiskasvanud isane hõõgmardikas (pildistatud Šveitsis).
Täiskasvanud isane hõõgmardikas (pildistatud Šveitsis).
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Infraklass Neoptera
Ülemselts Endopterygota
Selts Mardikalised Coleoptera
Alamselts Polyphaga
Infraselts Elateriformia
Ülemsugukond Elateroidea
Sugukond Jaanimardiklased Lampyridae
Alamsugukond Lampyrinae
Triibus Photinini
Perekond Phosphaenus
Liik P. hemipterus
Binaarne nimetus
Phosphaenus hemipterus
(Goeze, 1777)

Hõõgmardikas (Phosphaenus hemipterus) on jaanimardiklaste sugukonda kuuluv liik mardikalisi.

Nagu Eestis sagedasti leiduval jaanimardikal, nii ka sellel liigil on emased tiivutud ja helendava tagakehaga. Oluline vahe on et hõõgmardikatel helendavad ka isased.[1] Võrreldes jaanimardikatega helendavad nad nõrgalt ning paistavad seda tegevat peamiselt vaid vastusena puudutusele või millelegi muule häirivale.[2][3]

Kuna isastel hõõgmardikatel on liiga väikesed silmad selleks et neist võiks olla suuremat abi nõrka bioluminofoorset signaali edastava emase leidmisel, siis peetakse erinevalt jaanimardikatest hõõgmardikate omadust helendada paarilise leidmisel vähemääravaks. Mardikate teine-teise leidmisel peetakse põhiliseks feromoone.[4] On näidatud, et isane mardikas võib leida emase isegi kuni 20 meetri kauguselt, ronides selleks vahetevahel rohukõrte otsa ja viibutades oma pikki tundlaid, niimoodi ilmselt püüdes emaselt pärit feromoone ning määrates ta asukoha.[3]

Täiskasvanud isased mardikad ei ole pikemad kui 10 mm ning neil on oma keha suuruse kohta suhteliselt pikad tundlad. Täiskasvanud emased võivad olla veidi suuremad, kuni 13 mm. Erinevalt teistest jaanimardiklastelistest on isased hõõgmardikad lennuvõimetud, eristudes niimoodi kõikidest teistest jaanimardiklasteliste liikidest. Samuti on lennuvõimetud emased (nagu jaanimardikatelgi). Tiivad, mis võisid hõõgmardikate kunagistel kaugetel lennuvõimeliste isastega sugulasliikidel olla, on taandarenenud ning muutunud lühikesteks, lendamiseks kasututeks tiivakesteks.[5] Mardika seljas võivad need tekitada mulje nagu putukas kannaks seljas seljakotti. Hõõgmardikad elavad ja liiguvad lehekõdus. Toiduks eelistavad hõõgmardikad vihmausse, keda halvavad või surmavad oma mürgihammustusega.

Hõõgmardika looduslik levila hõlmab maa-ala Vahemere maadest kuni Skandinaavia lõunapoolse servani ning Inglismaast ja Kesk-Euroopast kuni Kesk-, Lääne- ja Loode-Venemaani. Põhja-Ameerikas on ta sissetoodud liigina. Viimast oletatakse ka Inglismaa kohta, kuna peaaegu kõik hõõgmardikate leiud on seal rannikualadelt ja mereühendusega linnade juurest.[3] Eestis leidub teda harva, üheks leiukohaks on olnud Laukasoo.[6][7] Uuematel andmetel on mitmeid leide Lääne-Eestist, saartelt ja põhjarannikult.[8] Mõned leiud on ka Soome lõunaservast.[9]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Novák, M. (2018) Redescription of immature stages of central European fireflies, Part 3: Phosphaenus hemipterus (Goeze, 1777) larva, and notes on its life cycle and behaviour, with a key to three central European lampyrid larvae (Coleoptera: Lampyridae) Zootaxa 4382 (3)
  2. ↑ Pappel, P. (2001) "Juuni loom – jaaniuss." Eesti Loodus. Vaadatud 31.08.15
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Majka, C. G; MacIvor, J. S. (2009) "The European lesser glow worm, Phosphaenus hemipterus (Goeze), in North America (Coleoptera, Lampyridae)." ZooKeys 29: 35–47. Doi: 10.3897/zookeys.29.279
  4. ↑ Cock, R. De; Matthysen, E. (2005) "Sexual communication by pheromones in a firefly, Phosphaenus hemipterus (Coleoptera: Lampyridae)." Animal Behaviour. Vol 70 (4), lk 807–818.
  5. ↑ Cock, R. de; Horne, J.; Tyler, J. "The lesser glow worm." The UK Glow worm Survey Home Page. Vaadatud 01.09.15.
  6. ↑ Elberg, K. (1989) "Tulukesed jaaniöös." Eesti Loodus. 40 (6): 375–377.
  7. ↑ Martin, M. (2011) "Mida teame Lahemaa selgrootute kohta?" Eesti Loodus. Vaadatud 31.08.15.
  8. ↑ Phosphaenus hemipterus Goeze, 1777 andmebaasis eElurikkus. Vaadatud 27.08.24.
  9. ↑ Phosphaenus hemipterus'e pilte ja leiukohtade kaart Soomes. (Kuvapankki). Vaadatud 31.08.15.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]