Habemenuga

Habemenuga ja teritusrihm
Habemeajamisõpetus habemenoaga Saksamaal, 1846. aastal
Pronksist habemenuga Rootsist
Habemenoa tera: 1) täisnurkne; 2) kumer; 3) Prantsuse stiilis; 4) Hispaania stiilis
Habemenoaga raseerimine Hollandis 1934. aastal
Habemenuga

Habemenuga on käänispeaga nuga, millega aetakse habet ja raseeritakse lõuga.[1]

Habemenuga oli kunagi põhiline habemeajamisvahend, nüüdseks on selle välja vahetanud žilett ehk terapardel, millele kinnitatakse asendatavad žiletiterad. 1950. aastatest on hakatud aina enam eelistama elektripardleid. Sellele vaatamata on habemenoad säilitanud teatud turuosa ning kasutajad võivad habemenuge, õppematerjale ja soovitusi hankida mitmetest foorumitest ja tootjatelt. Nii Euroopas, Aasias (eriti Jaapanis) kui ka Põhja-Ameerikas leidub endiselt habemenugade valmistajaid. Samuti ostetakse-müüakse vanu habemenuge.[2]

Habemenoa teritamine luisu või teritamisrihmaga eeldab kasutajalt märkimisväärset vilumust ja sellega habeme ajamine nõuab ettevaatlikkust. Nende oskuste omandamine moodustas kunagi suure osa juuksurite-habemeajajate koolide õppekavast.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Nugasid on habeme ajamiseks kasutatud tuhandeid aastaid. Habemenoad on olnud erineva kuju (näiteks poolkuu) ja suurusega ning materjalist (pronks, raud), samuti võis see olla kahe teraga.[3]

Esimesi kitsa lõiketeraga terasest habemenuge hakkas 1680. aastal müüma üks Inglismaa Sheffieldi tootja. 1740. aastal hakkas Benjamin Huntsman valmistama habemenuge, millel olid kaunistustega käepidemed ja nõgusaks lihvitud külgedega lõiketerad. Ta valmistas neid valuterasest, kasutades selleks enda leiutatud meetodit. Mõni aeg hiljem võtsid ka prantslased Huntsmani meetodi kasutusele – esialgu küll tõrksalt.[4] Inglismaa tootjad olid prantslastest veelgi tõrksamad uut moodust proovima ning tegid seda alles pärast seda, kui olid näinud selle edukust Prantsusmaal.[4]

Sheffieldi teras, kõrgpoleeritud teras, mida kutsuti ka Sheffieldi hõbeteraseks ja mis oli tuntud kõrgläike poolest, peetakse eriti kvaliteetseks ning seda kasutab Prantsusmaal tänapäevani näiteks selline tootja nagu Thiers Issard. Habemenuga oli enne 20. sajandit kõige levinum habemeajamisvahend ning see oli paljudes riikides kuni 1950. aastateni eelistatuim raseerimisvahend.[5]

Habemenoa esimeseks tõsiseks konkurendiks oli King C. Gillette’i toode: kahe lõiketeraga terapardel, millel olid väljavahetatavad žiletiterad. Nende uute ja ohutumate raseerimisvahendite kasutamine ei nõudnud erilist vaeva. Žiletiterasid oli keeruline teritada ja need tuli pärast kasutamist ära visata – kui neid üritati kauem kasutada, hakkasid terad roostetama. Samuti oli terapardel ühekordse ostu korral odavam, kuid selle kauaaegsem kasutamine kujunes habemenoast kulukamaks. Pikaajalisel kasutamisel ilmnevatele eelistele vaatamata kaotas habemenuga märkimisväärse osa turust. Kuna habemeajamine muutus nüüd lihtsamaks ja mehed hakkasid end rohkem ise raseerima, vähenes ka nõudlus habemenoaga raseerimise teenust pakkuvate habemeajajate järele.[5]

Habemenoa osade kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Habemenoa osad ja nende funktsioon: noa kitsam ots pöörleb ümber telje ehk tihvti. Tihvt paikneb kahe seda kinni hoidva detaili vahel, mis moodustavad käepideme. Noa tagaotsa kitsas, teisele poole tihvti jääva osa üles kaarduvat lõiku kutsutakse noasabaks ja see toimib hoovana, mille abil lõiketera käepidemest välja käänatakse. Lisaks saab raseerimise ajal noasabale ühe või kahe sõrme toetamisega lõiketera stabiliseerida. Noasaba ja lõiketera vaheline kitsas lõik on vars. Varre küljes on mõnikord ilustatud dekoratiivelemendid ja päritolumaale viitav märk. Varre üla- ja alaosa võivad vahel rihveldatud olla. Lõiketera varrepoolset kumerat nurka kutsutakse noakannaks.

Habemenoa ülemist nüri serva nimetatakse noaseljaks, selle vastas paiknevat teravat serva kutsutakse lõiketeraks. Habemenoa otsa, mis asub noasaba vastas, kutsutakse noakiiluks.

Noa käepidemes on tavaliselt kaks, mõnikord ka kolm tihvti. Kui habemenoal on kolm tihvti, siis kolmas, omamoodi distantspuks, asub käepideme keskosas ja see on tavaliselt plastmaterjaliga kaetud. Selle funktsiooniks on hoida käepideme külgede vahel distantsi, et neid poleks võimalik kokku pigistada. Kui habemenuga käepidemesse murtakse, on noatera juhuslike vigastuste eest kaitstud ja ka noa kasutaja ei saa end kogemata vigastada. Pärast noa käepidemesse käänamist toimib noaselg, mis on lõiketerast paksem ja sageli kumera läbilõikega, iseenesliku lukustina, takistades noa edasi liikumist ning käepideme teiselt poolelt välja tulemist. Käepideme külgede ja noasaba vahelist liugehõõret, mis tekib tihvti juures, nimetatakse pingeks ja see määrab selle, kui kergelt nuga pöördepunkti ümber liigub. Kasutaja ohutuse tagamiseks peab mingi pinge olemas olema, et nuga lahti või kinni käänates liiga vabalt liikuma ei pääseks.

Tänapäev

[muuda | muuda lähteteksti]

Habemenuga on Eestis olnud viimased paar aastakümmet juuksurite töövahend ja selle kasutamise oskust eeldatakse neilt tänini.[6][7] Samuti on see habemeajamisviis seoses hipsterlusega osaliselt taas moodi läinud.[8]

Habemenuga Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti läänerannikul Kasekülas on 1973. aastal leitud kivikirstkalmest tõenäoliselt ligi tuhat aastat eKr maetud pronksist habemenuga.[9]

Siksälä külast Võrumaalt on kalmust leitud kaks 14. sajandi habemenuga. Mõlemad noad olid liigendjätkega ja koolutatud teraga klappnoad, needi abil tekitatud liigendiga puuplaatidest pideme vahel. Sarnaseid nuge on leitud Otepää linnamäelt (12.–13. sajand) ja Madi kalmest Viljandimaalt.[10] Pronksiaja, arvatavasti Jüütimaalt pärinev habemenuge on leitud ka põhjarannikult Rebala kivikirstkalmest.[11]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ New Zealand Qualifications Authority (2019). "Wet shave facial hair using a cutthroat razor" (PDF). NZ Hair and Beauty Industry Training Organisation Inc. Vaadatud 08.02.2021.
  2. ↑ Raukas, Mart (9. august 2007). "Habemenuga". Eesti Ekspress. Vaadatud 08.02.2021.
  3. ↑ Woollaston, Victoria (17. november 2014). "The Bronze age beard trimmer: 4000-year-old razor used to keep facial hair tidy unearthed Siberia". Mail online. Vaadatud 11.02.2021.
  4. ↑ 4,0 4,1 "History of Straight Razors". Whatis180. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.02.2021. Vaadatud 08.02.2021.
  5. ↑ 5,0 5,1 Aru, Erik (30. august 2006). "TOODE: Enne habemeajamisnoa leiutamist kasutasid inimesed merikarpe". Delfi Ärileht. Vaadatud 08.02.2021.
  6. ↑ Sillo, Aime (märts 2018). "Linnulennul möödunud aastad". Saku Sõnumid. Vaadatud 11.02.2021.
  7. ↑ "Kutseõppe kvaliteedi hindamine" (PDF). Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuur. 2019. Vaadatud 08.02.2021.
  8. ↑ Gontcharova, Natalie (25. august 2013). "Beard-Loving Hipsters Give Razor Sales a Shave". Time. Vaadatud 08.02.2021.
  9. ↑ "Kaseküla kivikirstkalme ja kiviaegne asulakoht". Arheoloogiga Läänemaa teedel. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.01.2021. Vaadatud 11.02.2021.
  10. ↑ Valk, Heiki; Laul, Silvia (2014). "Siksälä kalme I Muistis ja ajalugu" (PDF). Tartu Ülikool Ajaloo ja arheoloogia instituut Arheoloogia osakond. Vaadatud 11.02.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Cumulus Consulting OÜ Alutaguse Matkaklubi MTÜ (detsember 2007). "REBALA MUINSUSKAITSEALA TURISMITOOTE TERVIKKONTSEPTSIOON JA VÄLJAARENDAMISE KAVA AASTATEKS 2008-2013". Vaadatud 11.02.2021.