Haldjaking

Haldjaking

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Liliopsida
Selts Asparilaadsed Asparagales
Sugukond Käpalised Orchidaceae
Perekond Haldjaking Calypso
Liik Haldjaking
Binaarne nimetus
Calypso bulbosa

Haldjaking (Calypso bulbosa) on käpaliste sugukonda haldjakinga perekonda kuuluv mitmeaastane taim.

Ladinakeelse nime on ta saanud antiikmütoloogia tegelase nümf Kalypso järgi. Saksa keeles on taime nimi Norne Skandinaavia mütoloogia tegelaste, saatusejumalannade nornide järgi.

Tema õied on roosad, punased, punakaslinnad või lillad. Õie huul on valge tumepunaste täppidega.

Haldjakingal on 28 kromosoomi.

Levila ja kasvukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Haldjaking on tsirkumpolaarse levikuga, esinedes Põhja-Ameerika ja Euraasia põhjaaladel, eriti mägimetsades. Teda leidub Rootsis, Soomes ja Venemaa Euroopa-osa põhjaosas (sealhulgas Leningradi oblastis), kuid Eestis seni leitud ei ole. Teda leidub ka Ida-Siberis, Kanadas ja USA põhjaosas. Ta kasvab okasmetsades varjulistes kohtades.

Hoolimata laiast levilast arvatakse haldjaking paljudes maades, sealhulgas Rootsis ja Soomes, ohustatud liikide hulka, sest ta ei talu inimtegevust, sealhulgas ümberistutamist. Nimelt sõltub haldjaking mükoriisast, pinnases elavatest seentest.

Põhja-Ameerika indiaanlased on kasutanud haldjakinga sibulaid toiduks. Tänapäeval on see üldjuhul keelatud.

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Haldjaking on putuktolmleja. Ta meelitab putukaid ligi õitega, kuid õites ei ole midagi putukatele meelepärast ja sellepärast õpivad putukad haldjakinga õitesse mitte tagasi tulema. Niisuguse õppe keerukustamiseks varieerub haldjakinga õie kuju ja värvus natuke rohkem kui enamikul taimedel.

Haldjaking õitseb oma levila lõunaosas alates märtsi lõpust, põhjaosas alates maist või isegi juunist. Õisikud on umbes 20 cm kõrgused. Õisik on täielikult välja arenenud alles umbes 20 aasta vanustel taimedel.

Süstemaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Haldjaking on ainus liik oma perekonnas. Lähedaste liikide puudumise tõttu ei tunta haldjakinga ristandeid teiste taimedega. Eristatakse viit alamliiki: C.b. albiflora, C.b. americana, C.b. japonica, C.b. occidentalis ja C.b. speciosa.

Esimest korda kirjeldas haldjakinga Karl von Linné 1753 nime Cypripedium bulbosum all. Esimesena kasutas tänapäevast ladinakeelset nime Londoni Kuningliku Botaanikaaia (Kew' botaanikaaed) aednik Richard Salisbury (1761–1629) aastal 1806 teoses "Paradisus Londonensis".