Hans Bentzien (4. jaanuaril 1927 Greifswald – 18. mai 2015 Bad Saarow) oli Saksa DV riigitegelane.
Põhikooli lõpetamise järel õppis Hans Bentzien õpetajaks. Ta oli Hitlerjugendi liige ja astus 1944. aastal Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse. Samal aastal kutsuti ta esmalt Riigi Tööteenistusse ja novembris mobiliseeriti Wehrmachti. 1945. aastal langes ta Briti vägede kätte sõjavangi.[1]
Sõjavangistusest tagasipöördumise järel astus Bentzien 1946. aasta märtsis Saksamaa Kommunistlikku Parteisse, mis sama aasta aprillis sotsiaaldemokraatide sundliitmise järel sai nimeks Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei. Parteisse astudes ei varjanud ta oma varasemat liikmesust Natsionaalsotsialistlikus Saksa Töölisparteis. Aastatel 1946–1948 töötas ta õpetajana Greifswaldis. 1948–1950 õppis Bentzien Greifswaldi ülikoolis ja Jena ülikoolis ajalugu. 1950–1955 oli ta parteitööl Geras ja Jenas. 1955–1958 õppis ta Moskvas kõrgemas parteikoolis, mille lõpetas ühiskonnateaduste alal.
1958–1961 oli ta Halle Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei ringkonnajuhatuse kultuuri- ja hariduse sekretär. Samal ajal oli ta ka Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo kultuurikomisjoni liige.
1961–1966 oli Hans Bentzien Saksa DV kultuuriminister. Ministriametis tekkis Bentzienil konflikt Paul Fröhlichi ja Walter Ulbrichtiga Leipzigi Johannese kiriku ja Ülikoolikiriku varemete lammutamise küsimuses. 1965. aastal avalikustati Lääne-Saksamaa ajakirjanduses Hans Bentzieni omaaegne kuulumine Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse. Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee 11. pleenumil 12. jaanuaril 1966 vabastati Hans Bentzien kultuuriministri ametist.
1966–1975 oli Hans Bentzien kirjastuse Neues Leben direktor.[2] 1975–1977 oli ta Saksa DV raadios kuuldemängude osakonna juhataja. 1977–1979 oli ta Saksa DV Riikliku Telekomitee aseesimees. Seejärel töötas ta Saksa DV Televisiooni (Deutscher Fernsehfunk) publitsistikaosakonnas. 1989–1990 oli ta Saksa DV Televisiooni peaintendant.
1997. aastal avaldas ta Claus von Stauffenbergi elulooraamatu "Claus Schenk Graf von Stauffenberg. Der Täter und seine Zeit". Raamatu kordustrükk ilmus 2004. aastal.[3]
Elu lõpuperioodil elas Hans Bentzien pensionärina Brandenburgi liidumaal Bad Saarowis.