Harilik hõõlaskastik

See artikkel See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Hõõlaskastik (perekond).
Harilik hõõlaskastik
Harilik hõõlaskastik
Harilik hõõlaskastik
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Liliopsida
Selts Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond Kõrrelised Poaceae
Perekond Hõõlaskastik Beckmannia
Liik Harilik hõõlaskastik
Binaarne nimetus
Beckmannia eruciformis
(L.) Host
Sünonüümid

Phalaris eruciformis L.

Harilik hõõlaskastik ehk põld-hõõlaskastik[1] (Beckmannia eruciformis) on kõrreliste sugukonda kuuluv mitmeaastane niitude rohttaim. Eestis kultuurtaim, tulnukana haruldane[2].

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik hõõlaskastik on roomava risoomiga hõredaid kogumikke moodustav taim. Kõrre alus on sibuljalt jämenenud ja vanade lehetuppedega ümbritsetud. Lehelaba heleroheline, 2–7 mm lai, pikalt teritunud tipuga, leht mõlemalt poolt või ainult pealt kare. Keeleke on 3–4 mm pikk, kilejas ja lõhestunud tipuga. Õisik kuni 30 cm pikkune, ühekülgne, paljude 1–3 cm pikkuste harudega, harudel asuvad katusekividega sarnaselt asetsevad raotud pähikud[2].

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik hõõlaskastik on levinud Lääne-Aasias Türgist Kasahstanini, Lõuna-Euroopas, Ida-ja Kesk-Euroopas[3]. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu andmetel kuulub liik soodsas seisundis liikide hulka.[4]

Lisaks harilikule hõõlaskastikule kuulub perekonda Beckmannia veel Beckmannia syzigachne.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kukk, T. "Eestikeelsete taimenimede andmebaas". Vaadatud 26.01.2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 Leht, M. (toim.). 2010. Eesti taimede määraja. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu
  3. ↑ U.S. National Plant Germplasm System. "Taxon: Beckmannia eruciformis (L.) Host". Vaadatud 26.01.2017.
  4. ↑ Akhani, H (2014). "Beckmannia eruciformis. The IUCN Red List of Threatened Species 2014: e.T175261A42316118". IUCN. Vaadatud 26.01.2017.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Czerepanov, S. K. 1995. Vascular plants of Russia and adjacent states (the former USSR).
  • Davis, P. H., ed. 1965–1988. Flora of Turkey and the east Aegean islands.
  • Encke, F. et al. 1984. Zander: Handwörterbuch der Pflanzennamen, 13. Auflage.
  • Food and Agriculture Organization of the UN (FAO). 2010. Ecocrop (on-line resource).
  • Rehm, S. 1994. Multilingual dictionary of agronomic plants.
  • Stace, C. 1995. New flora of the British Isles.
  • Tutin, T. G. et al., eds. 1964–1980. Flora europaea.
  • Tzvelev, N. N. 1976. Zlaki SSSR.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]