Helikunst

 See artikkel on kujutava kunsti liigist, helikunsti kui muusika kohta vaata artikkel Muusika
Mike Tonkin ja Anna Liu heliskulptuur "Singing Ringing Tree" (2006)

Helikunst ehk kõlakunst (inglise keeles sound art, saksa keeles Klangkunst) on kujutava kunsti liik, mille puhul heli seguneb teiste meediumidega üheks kujutava kunsti teoseks. Helikunsti žanrid on näiteks heliskulptuur, heliinstallatsioon ja heli-performance.

Helikunsti teke

[muuda | muuda lähteteksti]

Gotthold Ephraim Lessingi 18. sajandil formuleeritud kunstiliikide ruumilisteks ja ajalisteks jaotumise panid kahtluse alla nii muusikud kui kunstnikud ning see vii n-ö kunstide musikaliseerumiseni. 19. sajandil oli sümfoonia oma immateriaalse vormiga kõigi teiste kunstiliikide vormiline eeskuju. Harmoonia ja arvuliste proportsioonide seosed andsid põhjuse rääkida muusikalise kompositsiooni reeglitest kui üldkehtivatest ja muudesse valdkondadesse ülekantavatest. Muusikalise struktuuri eeskuju kandus abstraktse maalikunsti kaudu kujutavasse kunsti üldiselt. Näiteks vene konstruktivist Wassily Kandinsky kujutas Beethoveni viiendat sümfooniat joonte ja punktide kogumina. Edaspidi hakati tavapäraselt staatilist visuaalset kujutavat kunsti täiendama helidega, lisades kunstiteosele nii ajalisi kui ka dünaamilisi osi. Vastupidiselt hakati ka muusikat täiendama ruumiliste ja visuaalsete aspektidega, püüdes arendada multisensoorset kunsti, mille ideid järgis Richard Wagner.[1]

1907. aastal avaldas Ferruccio Busoni artikli "Entwurf einer neuen Ästhetik der Tonkunst", milles ta lisaks uutele heliridadele ja kuuendiktoonsüsteemile käsitles elektri abil tekitatud helisid.

1913. aastal avaldas futuristlik maalikunstnik Luigi Russolo manifesti "Mürade kunst" ("L’arte dei rumori"), milles ta kirjeldas kunsti vahenditena suurlinna masinlikke helisid. Tema tekstis ei olnud helidel koht mitte ainult kui muusiakalise kompositsiooni osal, vaid ka kui iseseisval materjalil ja väljendusvahendil, et muuta tunnetatavaks maailma tehnologiseerumine.[2] Russolo töötas välja uue müra tootva muusikainstrumendi – intonarumori ("müramasina").

1916. aastal kirjeldas Edgar Varèse New Yorgi Morning Telegraphis helide emantsipatsiooni, mille eesmärgiks ei pruugi olla muusika, vaid unistus "meie muusikalise alfabeedi laiendamisest". Varèse asetas müra emantsipatsiooni võrdse muusikalise kompositsioonilise materjalina muusikaliste helide ja vaikuse kõrvale.[3]

Samal ajal avaldasid muusikale ja hiljem helikunsti tekkele mõju dadaistid. Dadaismis, mis määratles ennast antikunstina, loobuti konventsionaalsest vormikesksest lähenemisest kunstile ja orienteeruti ühendkunstiteose (Gesamtkunstwerk) ideele. Žanrite piire ületades katsetati erinevate kunstiliste meediumidega ning eksperimenteeriti kunstiga kui igapäevase elu osaga. Paljude dadaistide jaoks oli lisaks improvisatsioonile oluline ka juhus, nagu näiteks Marcel Duchampi teoses "Erratum Musical".[4]

1948. aastal võttis konkreetse muusika (musique concrète) looja Pierre Schaeffer kasutusele mõiste heliobjekt. Heliobjektideks nimetas ta Prantsuse Raadio arhiivist pärinevaid igapäevahelisid, mida ta kogus, töötles ning kasutas helikollaažides, sõltumatult nende helide algsest kontekstist. Lisaks heli eraldamisele selle algsest tekitajast ning salvestamise ja edastamise tehnoloogiast näitas Schaeffer, et ajalisel helil on ka püsivaid ja materiaalseid omadusi, nagu näiteks tihedus, sügavus või pikkus, ning sellega on võimalik manipuleerida sarnaselt muudele materjalidele.[5]

1960. aastatel olid helitehnika võimalused helide käsitlemisel viinud selleni, et interpreeti võis asendada ülekande- või taasesitustehnoloogia. Helikunsti arengut mõjutas eelkõige ameerika helilooja John Cage, kelle idee oli integreerida oma kompositsioonidesse juhus, vaikus ja müra. Minimal Music ja La Monte Young andsid oma "Dream House" kontseptsiooniga tõuke kunsti ja muusikat ühendava žanri kujunemisele.[6]

Helikunsti žanrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänaseks on helikunst muutunud kujutava kunsti iseseisvaks alaliigiks. Kuna heli vabastamine ja müra emantsipatsioon on kaotanud oma algse tähenduse, võib nõustuda Jacques Attali essees "Bruits" (1977) ilmunud väitega, et "maailma pole võimalik mõista mitte lugedes, vaid kuulates" („die Welt nicht lesend, sondern hörend verstanden wird“).[7]

Kõlakunsti termini kujunemisest

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned Eesti heliloojad ning muusika- ja teatriteadlased on 2023. aastal pakkunud ingliskeelse kaasaegse kunsti termini "sound art" eestikeelseks vasteks "kõlakunst" või "audiokunst" või "heliskulptuur".[8] Eelkõige sellepärast, et otsetõlkena inglise keelest tuletatud termin "helikunst" tungib eesti keeles väljakujunenud termini tähendusväljale ja külvab segadust. Näiteks EMTA doktoritöödes ei lubata "sound art'i" "helikunstiks" tõlkida. Eesti keeles on termin "helikunst" vähemalt sajandi olnud (kunst)muusika sünonüüm. Termin on tuletatud saksakeelsest terminist "tonkunst". Helikunstnikeks on peetud akadeemilise haridusega muusikaprofessionaale. Tänaseni on samas kontekstis käibel Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali nimetus.[9] Kõlakunstiks on nimetatud ka mõnesid Artur Alliksaare tekste ja Ilmar Laabani ning Jaan Malini häälutusi.[9] Seda tüüpi poeesias on oluline sõnade/silpide kõlaline esmasus.

Kõla on heli värvingule viitav tunnus, samuti võib kõla eesti keeles tähendada helide kogumit.[10] Kõla moodustab esemete-objektide agentsuse. Kui näiteks teatrilaval olevaid esemeid puudutades tekivad helid, siis võime silmi kinni pannes öelda just kõla (ehk tämbri, värvingu) järgi, millist objekti parasjagu heliallikana kasutati.[11]

Kõla ei pruugi eesti keeles tähendada vaid kokkukõla ja harmooniat. Ka müral on oma kõla ehk helivärving.[9] Paljudes keeltes on kasutusel termin, mis sound art'i vastena rõhub just heli kõlavärvingu aspektile või eristub muusikaga seotud terminoloogiast muul viisil: saksa keeles klangkunst, soome keeles äänitaide, prantsuse keeles art sonore, itaalia keeles arte sonora, hispaania keeles arte sonoro, vene keeles искусство шумов, taani keeles lydkunst, läti keeles skaņu māksla.[8]

Definitsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sound art on kunstnik Raul Kelleri definitsiooni järgi "helipraktika kaasaegse kunsti väljal" või "skulpturaalne kujutava kunsti praktika" ja eristub kunstiteadlase Anders Härmi sõnul selgesti muusikavaldkonna või etenduskunstide valdkonna helikujundustest, heliteostest ja kontsertidest, kuigi neis on tajutavad kokkupuutepunktid. Helikujundajat Härm helikunstnikuks (sound art’i tähenduses) ei pea, kuna tema looming ei ole kunagi iseseisev, puhtalt tema autorsusega autonoomne teos. Härmi sõnul ei tööta sound art'i kunstnik peamiselt mitte noodikõrguste ja harmooniatega, vaid helidega, sound'idega, mis üldjuhul ei ole pillide tekitatud. See on sageli ruumiline kunstiliik, nagu skulptuur või installatsioon, materjaliks erinevad helid, helisagedused, olmehelid. Nendel teostel ei pruugi olla klassikalist algust, lõppu ja arendust, vaid need on mõeldud ruumiliseks, auditiivseks ja ka audiovisuaalseks kogemiseks.[9] Seetõttu on välja pakutud "sound art'i kunstniku" vasteks ka termin "heliskulptor" ja teose žanri kirjeldamiseks termin "heliskulptuur".[8]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Helga De La Motte-Haber: Klangkunst – eine neue Gattung. In: Akademie der Künste (Hrsg.): Klangkunst. Prestel, München, New York 1996, S. 12–17.
  2. ↑ Helga De La Motte-Haber: Klangkunst – eine neue Gattung. In: Akademie der Künste (Hrsg.): Klangkunst. Prestel, München, New York 1996, S. 14–15.
  3. ↑ Peter Weibel auf Sound Art. Klang als Medium der Kunst, Website des ZKM (abgerufen am 17. Oktober 2015)
  4. ↑ René Block: Die Summe aller Klänge ist grau. In: Akademie der Künste (Hrsg.): Für Augen und Ohren. Von der Spieluhr zum akustischen Environment. Akademie der Künste, Berlin 1980, S. 131.
  5. ↑ Robin Minard: Musique concrète und ihre Bedeutung für die bildenden Künste. In: Bernd Schulz (Hrsg.): Resonanzen. Aspekte der Klangkunst. Stiftung Saarl. Kulturbesitz, Saarbrücken 2003, S. 38–43.
  6. ↑ Sabine Sanio: Ästhetische Erfahrungen als Wahrnehmungsübung. In: Ulrich Tadday (Hrsg.): Klangkunst. Musik-Konzepte Sonderband. edition text + kritik, München 2008, S. 47–66.
  7. ↑ Peter Weibel: Sound Art. Klang als Medium der Kunst.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Varres, A. R. (15. september 2023). "Helikunsti kokkulepet otsides". Sirp. Vaadatud 6. detsembril 2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Varres, A. R. (12. mai 2023). "Heli-art ja sound'i-kunst?". Sirp. Vaadatud 6. detsember 2023.
  10. ↑ "Kõla". Eesti keele seletav sõnaraamat 2009. Vaadatud 6. detsember 2023.
  11. ↑ Teatriteadlase A. Saro ettekanne ETUKÜ konverentsil 11. nov 2023. Trükis ilmub 2025. aastal.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Akademie der Künste, Berlin (Hrsg.): Klangkunst. Prestel, München, New York 1996, ISBN 3-7913-1699-0 (mit CD).
  • Akademie der Künste, Berlin (Hrsg.): Für Augen und Ohren. Von der Spieluhr zum akustischen Environment. Objekte, Installationen, Performances in der Akademie der Künste 20. Januar bis 2. März 1980, Berlin 1980, ISBN 3-88331-914-7.
  • Helga de la Motte-Haber (Hrsg.): Klangkunst. Handbuch der Musik im 20. Jahrhundert, Bd 12. Laaber, 1999, ISBN 978-3-89007-432-0.
  • Helga de la Motte-Haber: Musik und Bildende Kunst. Von der Tonmalerei zur Klangskulptur. Laaber, 1990, ISBN 3-89007-196-1.
  • Peter Kiefer (Hrsg.): Klangräume der Kunst. Mit Beiträgen u. a. von Barbara Barthelmes, Paul de Marinis, Stefan Fricke, Golo Föllmer, Wulf Herzogenrath, Peter Frank, Helga de la Motte-Haber, Volker Straebel. Mit Video-DVD. Kehrer, Heidelberg 2010, ISBN 978-3-936636-80-2.
  • Dan Lander, Micah Lexier: Sound by Artists. Art Metropole, Walter Phillips Gallery, Toronto 1990, ISBN 0-920956-23-8.
  • Bernd Schulz (Hrsg.): Resonanzen. Aspekte der Klangkunst. Stadtgalerie Saarbrücken. Mit CD. Stiftung Saarl. Kulturbesitz, Saarbrücken 2003, ISBN 978-3-932183-30-0.
  • Ulrich Tadday (Hrsg.): Klangkunst. Musik-Konzepte Sonderband. edition text + kritik, München 2008, ISBN 978-3-88377-953-9.
  • Ulrich Eller, Christoph Metzger: (Hrsg.) The Statement! Sound - Installation. Perspektiven und Wirkungsfelder interventionistischer Kunst zwischen Architektur, Sound Art und neuen akustischen Kunstformen. Mit Beiträgen von Jens Brand, Julia Gerlach, Dennis Graef, Anne Müller von der Haegen, Maija Julius, Johannes Meinhardt, Robin Minard, Franz Martin Olbrisch, Sebastian Pralle, Bärbel Schlüter, Ingo Schulz, Carsten Seiffarth, Antimo Sorgente, Carsten Stabenow, Frauke Stiller und Annette Tietenberg. Kehrer, Heidelberg 2015, ISBN 978-3-86828-641-0.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]