Hermann Billung

Hermann Billung (900 või 912 – 27. märts 973) oli Billungite margi markkrahv 936. aastast kuni oma surmani. Esimesena Saksi Billungite dünastiast oli Hermann Saksa-Rooma keisri Otto I usaldusväärne asevalitseja.

Kuigi mitte kunagi ise Saksi hertsog, kui Otto (kes oli kroonitud Saksi hertsog) oli aastatel 961–972 Itaalias, teenis Hermann Otto isikliku esindajana Saksimaa valitsemisel. Elu lõpu poole oli Hermann tõhus hertsog kõiges, peale nimetuse.

Hermann suri 973. aastal, vaid kaks kuud enne Otto enda surma. Hermanni poeg Bernhard I nimetati Otto I poja, uue Saksa-Rooma keisri Otto II poolt uueks Saksi hertsogiks.

Elu

Hermann oli arvatavasti Billungi poeg. Ta oli Saksi krahvi Wichmann I noorem vend. Hermann loetakse üldiselt esimeseks Billungist Saksi hertsogiks (Herzog), kuid tema täpne positsioon pole selge. Hertsoglik Ottoonide dünastia tõusis Saksa kuningateks, kui 919. aastal sai troonile Heinrich Linnupüüdja, ja pidi keskenduma üleriigilistele asjadele. Vähemalt 961. aastal, kui Saksamaa kuningas Otto I marssis Itaalia kuningriigi vastu teist korda, tegi ta Hermannist asevalitseja (procurator regis) oma Saksi maadel.

Kui kuningas Otto I tõusis 936. aastal troonile, nimetas ta Hermanni markkrahviks (princeps militiae), andes talle Saksi margi Elbe jõest põhjas. Tema Billungite mark ulatus Saksi vallist läänes piki Läänemere rannikut Peene jõeni idas, mis kattus laias laastus hilisema Mecklenburgi piirkonnaga. Seega jättis Otto tähelepanuta Hermanni vanema venna krahv Wichmanni nõuded. Wichmann omakorda ühines 938. aastal kuningas Otto poolvenna Thankmari ja Frangimaa hertsogi Eberhardi edutu mässuga. Omades rohkem autonoomiat kui kaasaegne markkrahv Gero, kes valitses külgnevat Marca Geronist lõunas, nõudis Hermann andamit kohalikelt Polaabi slaavlastelt, kes kuulusid Obotriitide hõimukonföderatsiooni.

Pärast oma venna surma 944. aastal sai temast ka krahv Saksi Bardengaus ümber Lüneburgi linna, kus ta asutas sellesse linna Püha Miikaeli kloostri. Ta jättis taas tähelepanuta oma vennapoegade Wichmann II ja Ekbert vom Ambergau pärandinõuded. 953. aastal ühinesid mõlemad üleriigilise mässuga, mille algatas kuningas Otto noorem vend, Švaabimaa hertsog Liudolf, kuid mis varises kokku vaid Ungari vägede tohutu sissetungi tõttu. Selle tõsise kriisi ajal hakkas kuningas, kes oli ka Saksi hertsog, usaldama oma eemalviibimise ajal üha enam võimu Saksi maades Hermannile. Kuid Hermanni ei nimetatud kuninglikes dokumentides kunag dux. Selle asemel nimetati teda väejuhiks, krahviks ja markkrahviks.

Tema positsioon kindlustus, kui 2. veebruaril 962 krooniti kuningas Otto Roomas paavst Johannes XII poolt Saksa-Rooma keisriks. Hermann sai Magdeburgi peapiiskopi Adalberti poolt 972. aastal nagu kuningaks, mis isegi pahandas keisrit. Ta võis olla Hermannsburgi paikkonna asutaja Lüneburgi nõmmel, mida on esmamainitud 1059. aastal.

Hermann suri Quedlinburgis. Tema poeg Bernhard päris ja tugevdas oma isa positsiooni ja suutis saada hertsogiks tunnistamise.

Järeltulijad

Hermann Billung oli ehk kaks korda abielus: Püha Miikaeli kloostri (Lüneburgis) kroonika järgi suri krahvinna Oda 15. märtsil teadmata aastal pärast 973. aastat, Xanteni annaalid märgivad kellegi Ode, hertsog Hermanni abikaasa, surma samal päeval. Ta oli arvatavasti seotud kuningliku Ottoonide dünastiaga; Heinrich Linnupüüdja vanaema oli nimega Oda (Billungite dünastiast), mis oli ka tema õe nimi. Teist naist Hildesuithi või Hildegardi Westerburgist mainitakse kroonikas, kuid tema seotus Odaga jääb selgusetuks. Hildegard oli ka Hermanni poja Bernhardi abikaasa nimi. Hermanni lapselapse Oda nimi viitab, et Oda oli tema laste ema.

Tal oli viis last:

Bernhard I (suri 1011), Saksi hertsog
Liutger (suri 26. veebruaril 1011), krahv Westfalengaus, tõendatud 991. aastal
Suanhilde (sündinud ajavahemikus 945-955, suri 26. novembril 1014)
Mathilde (sündinud ajavahemikus 935-945, suri 25. mail 1008)
Imma, 995. aastal Herfordi abtiss