Hispaania üleminekuperiood
|
Hispaania Kuningriik (üleminekuperiood) 1975 – 1982 / 86 | |||||||||||||
.svg) .svg) | |||||||||||||
 | |||||||||||||
| Valitsusvorm |
Absoluutne monarhia (1975-1977) Parlamentaarne monarhia (alates 1977) | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kuningas | Juan Carlos I (alates 1975) | ||||||||||||
| Pealinn | Madrid | ||||||||||||
| |||||||||||||
| Riigikeeled | Hispaania keel | ||||||||||||
| Rahaühik | Hispaania peseeta | ||||||||||||
| Hümn | Marcha Real | ||||||||||||
Hispaania üleminekuperiood oli periood, mille jooksul Hispaania läks diktaatorlikult Francisco Franco režiimilt üle demokraatlikule valitsemiskorrale. Üleminekuperioodil kehtestati põhiseadus, mis tagas heaolu- ja õigusriigile omased tunnused.
Üleminekuperioodi pikkus pole täpselt kindlaks määratud. Protsessi lähtepunktiks oli diktaator Francisco Franco surm 20. novembril 1975 ja kuningas Juan Carlos I võimulesaamine 22. novembril 1975, kuid lõpu osas ei ole kindlat arvamust, on pakutut nelja varianti:
- Esimesed Hispaania kodusõja järgsed demokraatlikud valimised 15. juunil 1977;
- Uue põhiseaduse vastuvõtmine 29. detsembril 1978;
- Sõjaväelise riigipöördekatse (23-F) ebaõnnestumine 23. veebruaril 1981;
- Hispaania Sotsialistliku Töölispartei valimisvõit 28. oktoobril 1982.
Samuti on arvamusi, mille kohaselt lõppes üleminekuperiood 1986. aastal, kui Hispaania astus Euroopa Majandusühenduse (tulevase Euroopa Liidu) liikmeks ja korraldati referendum, mille eesmärk oli teada saada, kas Hispaania peaks NATOsse edasi jääma.
Kuningas Juan Carlos I kinnitati troonile veel frankistliku valitsusesimehe Carlos Arias Navarro ajal. Sellele vaatamata hakkas peagi poliitiliste reformide läbiviimisel tõrkeid tekkima ja see tekitas Navarro ja Juan Carlose vahel üha suuremaid erimeelsusi. Viimaks esitas peaminister 1. juulil 1976 tagasiastumispalve. Arias Navarro järglaseks sai Adolfo Suárez, kes võttis enda peale läbirääkimised poliitiliste parteide liidrite ja sotsiaalsete jõududega, mida peeti peaaegu legaalseteks või tolereeritud ühendusteks, et rajada Hispaanias demokraatlik valitsemiskord.
15. juunil 1977 peeti esimesed Hispaania kodusõja järgsed demokraatlikud valimised. UCD sai kõige enam hääli, mis ei olnud aga piisav absoluutse enamuse saamiseks. Sellele vaatamata anti parteile õigus valitsuse moodustamiseks. Sellest hetkest alates hakati rajama demokraatlikku Hispaania riiki ja koostama uue põhiseaduse teksti.
6. detsembril 1978 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mis jõustus 29. detsembril.
Aastal 1981 läks Adolfo Suárez erru, sest tekkisid eriarvamused kuningaga ja parteisisesed pinged. Suáreze järglase Leopoldo Calvo-Sotelo (UCD) ametisseseadmise hääletuse ajal Rahvasaadikute kojas leidis aset riigipöördekatse, mille eestvedajateks olid Antonio Tejero, Alfonso Armada ja Jaime Milans del Bosch. 23-Fi nime all tuntud riigipöördekatse kukkus läbi.
Parteisisesed pinged põhjustasid UCD lagunemise aastail 1981–1982. UCD kristlikdemokraadid liitusid aga konservatiivse Alianza Populariga, mistõttu võtsid nad enda valdusse tsentristlik-parempoolse haru. Teiselt poolt aga liitusid sotsiaaldemokraatlike vaadetega liikmed Hispaania Sotsialistlik Tööliste Parteiga (PSOE).
1982. aastal võimutses Tööliste partei UCD üle, saades valimistel absoluutse enamuse. Võimalikust 350 parlamendi kohast said nad endale 202. Esimest korda pärast 1936. aasta üldvalimisi sai võimule partei, mida peeti pahempoolseks rühmituseks, toimus esimene rahumeelne võimu üleandmine, võimule sai uus valitsus, esimene peale 43 aastat, mille ükski liige ei olnud Franco ajal võimul olnud.
