See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2024) |
"Imelda de’ Lambertazzi" on Gaetano Donizetti ooper (melodramma tragico) kahes vaatuses Andrea Leone Tottola libretole Gabriele Sperduti tragöödia "Imelda" (1825) järgi.
Esmaettekanne toimus 23. augustil 1830 Napoli Teatro San Carlos. Rollide esmaesitajad olid Antonietta Galzerani (Imelda), Antonio Tamburini (Bonifacio), Berardo Winter (Lamberto), Giovanni Basadonna (Orlando), Michele Benedetti (Ugo), Gennaro Ambrosini (Ubaldo).
"Imelda de' Lambertazzi" on üks neljast 1830. aastal komponeeritud ooperist, mis kirjutati maist augustini 1830, just enne "Anna Bolenat", millega Donizetti sai tuntuks kogu Euroopas ja mis sillutas talle teed Itaalia ooperiheliloojate tippu. Kuid "Imelda" jäi üheks tema arvukatest teostest, mida ei tunnustatud, sest jäi teiste palju populaarsemate teoste varju. Teos on arvukate kavatiinide ja rütmiliste kabalettidega ja selle kõrget taset pole kunagi vaidlustatud, sest tegemist on väga hea muusikaga ooperiga.
Esietenduse võttis publik hästi vastu. Seevastu ajakirjanduses vaevu pöörati tähelepanu uuele ooperile. Jooksval hooajal mängiti veel vaid kaks korda. Kriitikute tõrjuva hoiaku põhjustas noore ja kogenematu soprani piiratud häälevõimalused, mistõttu Donizetti lõpuaaria ei pääsenud mõjule. Häiris ka, et Lambertazzi seeniori kehastanud tenor oli oma pojast 23 aastat noorem.
Järgmisel hooajal asendati kogenematu sopran Galzerani palju parema Luigia Boccabadatiga, kellele Donizetti komponeeris kaks uut lugu. Sel hooajal mängiti teost Napolis veel neli korda. Pärast juhuslikke lavastusi Barcelonas (1840), Coruñas (1843) ja Senigallia (1856) kadus ooper repertuaarist ja püsis unustuses kuni 19. veebruarini 1989, mil esitati Luganos kontsertversioonis. 10. märtsil 2007 toimus Londoni Queen Elizabeth Hallis ooperi kaasaegne ettekanne, mille Opera Rara helisalvestas.
Tegevus toimub Bolognas ja selle lähiümbruses 1275. aastal. Tegemist on variandiga Romeo ja Julia armastusloost. Paavsti ja Saksa-Rooma riigi gvelfide ja gibelliinide vaheline võimuvõitlus tõi kaasa vaenu Bologna Lambertazzi ja Gieremei perekondade vahel. Imelda perekond toetab gvelfi paavstiparteid. Imelda armastab Bonifaciot, kelle perekond kuulub konkureeriva gibelliinide partei toetajaskonda. Bonifacio teeb ettepaneku sõlmida perekondade vahel rahu, et saaks abielluda Imeldaga. Läbirääkimisteks kohtub ta Imelda isa ja vennaga. Kui Bonifacio teeb katse näha Imeldat, torkab neiu vend Lamberto ta mürgitatud pistodaga surnuks. Imelda palub isalt andestust, enne kui tapab enda.