Indoneesia-Malaisia vastasseis | |||
---|---|---|---|
Osa külmast sõjast Aasias | |||
Toimumisaeg |
20. jaanuar 1963 – 11. august 1966 (3 aastat, 6 kuud, 3 nädalat ja 1 päev) | ||
Toimumiskoht | Malaka poolsaar, Borneo | ||
Tulemus |
Malaisia ja Rahvaste Ühenduse võit
| ||
Osalised | |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kaotused | |||
| |||
36 hukkunut 53 haavatut 4 vangistatut |
Indoneesia-Malaisia vastasseis (ehk Borneo vastasseis, indoneesia ja malai keeles konfrontasi) oli relvakonflikt aastatel 1963–1966, mis tekkis Indoneesia vastasseisust Malaisia Föderatsiooni loomisele. Vastasseis lahenes, kui Indoneesia president Sukarno oktoobris 1965 võimu kaotas ning Malaisia riik loodi.
Malaisia loodi septembris 1963, kui liideti Malaisia Föderatsioon (praegune Lääne-Malaisia), Singapur ning Suurbritannia Põhja-Borneo ja Sarawaki kroonikolooniad (ehk Briti Borneo, praegune Ida-Malaisia). Konflikti tekkimise põhjusteks olid ka Indoneesia vaenulik poliitika Hollandi Uus-Guinea suhtes aastal 1962 ning Brunei mäss detsembris 1962. Malaisiat toetasid sõjaliselt Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Indoneesiale andsid kaudselt tuge Nõukogude Liit ja Hiina, selle tõttu loetakse vastasseisu osaks Aasia külmast sõjast.
Vastasseis oli kuulutamata sõda, mille lahingutegevusest enamik toimus Borneol Indoneesia ja Ida-Malaisia piiril. Võitlus toimus peamiselt maal ning väiksemate üksuste vahel. Mõlemad vaenupooled viisid teisel pool piiri läbi kompanii või rühma suuruste üksuste operatsioone. Indoneesia pool üritas infiltreeruda Sarawaki ja Sabahi vähemusrahvuste sekka, et neid tulevase Malaisia riigi vastaselt meelestada.
Borneo tihe džungel ning puudus teedest sundisid nii Indoneesia kui Rahvaste Ühenduse sõdureid pikki teid jalgsi käima. Mõlemad pooled tuginesid peamiselt kergjalaväele ning õhutranspordile, RÜ oli viimase osas paremini varustatud. Liikumiseks kasutati ka jõgesid. Operatsioone viisid läbi maaväed, õhu- ja mereüksused vaid toetasid. Alguses panustasid Malaisia poolel enim britid, kuid konflikti edenedes suutis ka Malaisia enda vägesid piisavalt mobiliseerida. Lisaks Far East Strategic Reserve'ist Austraalia ja Uus-Meremaa abivägesid.
Indoneesia esimased rünnakud tuginesid peamiselt Indoneesia armee poolt välja treenitud vabatahtlikele. Ajapikku muutusid infiltratsioonijõud organiseeritumaks ning Indoneesia sõjaväelt saadi rohkem tuge. Indoneesia operatsioonidele vastukaaluks käivitas Suurbritannia Kalimantanile enda infiltreerimisoperatsiooni "Claret". Pärast 1964. aasta Singapuri rassirahutusi laiendas Indoneesia augustis 1964 enda kampaaniat Lääne-Malaisiasse, kuid sõjalist edu see kaasa ei toonud. Detsembris 1964 suurendas Indoneesia enda vägede hulka piiril ning Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa vastasid lisavägede saatmisega. Konflikt hakkas vaibuma pärast Indoneesia riigipööret oktoobris 1965 ning kindral Suharto võimuletulekut. Rahukõnelused algasid mais 1966 ning 11. augustil sõlmiti rahuleping ja Indoneesia tunnustas Malaisia iseseisvust.