Inhaber oli Habsburgide sõjaväes kasutatav positsioon, mida kingiti teenistuses välja paistnud aristokraatidele või aadlikele. Inhaberina hoolitses aadlik üksuse varustamise, värbamise jms. eest, olles siis nii-öelda üksuse omanik. Sarnane süsteem võeti kasutusele ka Preismaal ja Venemaal.
Inhaberi positsiooni loomise järel 1600. aastatel kujunes probleemiks, et paljud inhaberid (wirkliche obrist) rajavad endale rohkem kui ühe rügemendi, mille tõttu tekkisid paljudel rikastel aadlikel eraarmeed. Selle peatamiseks andis Ferdinand II 27. aprillil 1624 korralduse, milles kästi, et aadlik saab olla vaid ühe rügemendi inhaber. Kuna paljud inhaberid olid varem üksuse juhtimise jätnud ooberstleitnanditele, käskis Ferdinand III, et inhaberid, kes oma rügemendi juhtimises kaasa ei löö, peavad selle üksuse inhaberikohast tagasi astuma. 17. sajandi lõpuks vähendati Püha Rooma riigis sõjavägesid, mistõttu kaotasid paljud inhaberid oma rügemendi ning määrati siis teistesse üksustesse. Rügemendis nüüd kahe juhirolli eristamiseks lõi Austria juhtkond kaks erinevat auastet: rügemendi tõeline juht/ omanik (wirkliche obrist/inhaber) ja ooberst (zweiter/zeitlich obrist).[1]
1700. aastatel kujunes rügementide eest hoolitsemine aina kulukamaks, mistõttu olid inhaberid nõus maksma vaid osa rügemendi ülalhoidmise eest. Ülejäänu varustamise eest vastutasid vabalinnad või maakonnad.[1]
Keisrinna Maria Theresia ja keiser Franz I ajal seati rügementide omanikupositsioon aina enam keiserliku valitsusega. See tähendas, et ka keiser sai mitme rügemendi inhaberiks ning andis sarnase tiitli paljudele perekonnaliikmetele (sellist üksust kutsuti Haus-Regimenter-ks) ja teistele monarhidele. See tähendas, et inhaberi võim rügemendis vähenes ning ta ei saanud üksust enam lahinguski juhtida. Enam ei olnud rügemendi omaniku positsioon ka päritav, nii et peale ühe inhaberi surma või erruminekut võis üksus järgmise omaniku saada alles mitu aastat hiljem.[1]
1767. aastal loodi rügementides teise omaniku positsioon (zweite inhaber), kes üksust keisri, printsi vms eest juhiks. Seda terminit kasutati kuni 1817. aastani.[1]
Tihti ei saanud rügemendi inhaber üksuse majandamise või juhtimisega üldse tegeledagi, selleks määrati üksusesse ooberstid (üksustes oli kasutusel ka inhaberi-adjutandi positsioon[1]). Näiteks jalaväerügemendi N. 3 inhaberiks oli aastatel 1780–1847 ertshertsog Karl, kes oli Habsburgide perekonna liige. Tema järgi sai rügement ka nime Erzherzog Karl. Pärast feldmarssaliks saamist 1796. aastal ei saanud Karl enam rügemendiga tegeleda ning teda jäeti asendama mitu ooberstit. Rügement säilitas aga vana nime, mis muudeti alles peale Karli surma 1847. aastal.[2]
Inhaberi positsioon oli aadlikule tihti eluaegne. Näiteks Lambesci prints Charles Eugene oli kürassiirirügemendi nr. 21 (nummerdati hiljem ümber nr. 7-ks) inhaber 1794. aastast kuni 21. novembrini 1825, mil ta suri.[3] Veel üks näide oleks Michael von Kienmayer, kes sai 1802. aastal husaarirügemendi nr. 8 inhaberiks ning hoidis seda positsiooni oma surmani 1828, kuigi oli juba varem sõjaväest erru läinud.[4][5]
1868. aasta 3. juuli seadusega muutus inhaberi positsioon puhtalt tseremoniaalseks.[1]
Inhaberisüsteemi kasutati ka Preisimaal, kus positsioon kandis vahel ka Kompagniegewirtschaft-i nime.[6][7] Inhaberisüsteem oli kasutuses ka Venemaal.[8]
He became chef (colonel-proprietor) of the Rostov musketeer regiment on 28 september 1798.