See artikkel räägib inimeste nakkushaigusest; loomade nakkushaiguse kohta vaata artiklit Anaplasmoos |
Inimese granulotsütaarne anaplasmoos | |
---|---|
Klassifikatsioon ja välisallikad | |
RHK-10 | A79.8 |
RHK-9 | 083.8 |
DiseasesDB | 31663 |
MedlinePlus | 001381 |
eMedicine | med/3391 |
MeSH | D016873 |
Inimese granulotsütaarseks anaplasmoosmiks ehk inimese anaplasmoosiks (inglise keeles human granulocytic anaplasmosis, HGA) nimetatakse nakkushaigust, mida põhjustab bakteriliik Anaplasma phagocytophilum.[1][2]
Varem on kasutatud nimetusi inimese granulotsütotroopne ehrlihioos ja granulotsütaarne erlihhioos,
Inimese anaplasmoos on erlihhioosi vorm.
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifitseertiakse haigust alajaotises: A79.8 – muude täpsustatud riketsioosidena.
Eesti Terviseameti andmetel kuulub inimese anaplasmoos registreerimisele alates 1. aprillist.[3]
Nakkust siirutavad (vektorputukad) teadaolevalt järgmised puugiliigid pea kõikjal maailmas:
Tihti võib esineda pärast puugirünnet anaplasmoosi, puukborrelioosi, puukentsefaliidi, babesioosi ja tulareemia seganakkust.
Lisaks puugihammustusele on tõendatud ka inimese anaplasmoosi ülekanne:
Haiguse peiteperiood on 5–14 päeva, harilikult 7 päeva puugihammustusest.
Anaplasmoos tekitab tavaliselt nõrku sümptomeid ja kaob iseenesest, aga võib (kuni 75% juhtudest) mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Tavapärasteks sümptomiteks on influentsa -sarnased haigusnähud: palavik, külmavärinad, peavalu ja lihasevalud. 30–50% juhtudest esineb ka nahalööve, hingamisnähud, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu jm.
Vereleidudest trombotsütopeenia (70%) ja leukopeenia (50%).
Seganakkuse eristamiseks tuleks diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb anaplasmoosi diagnoosimisel arvestada:
Kliiniliselt ei saa inimese anaplasmoosi inimese monotsütaarsest erlihhioosist eristada.
Anaplasma phagocytophilumi ja selle variatsioonide nakkuse laboratoorseks diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüsi, vere äigepreparaadi uuringut, kasutades PCR-i. PCR-i uuringutes tuvastatakse Anaplasma phagocytophilumi nukleiinhappeid (DNA-d).
Seroloogilistest testidest ELISA-t.
Haigust ravitakse antibiootikumidega. Ravi kestus sõltub mitmetest asjaoludest. Kõige efektiivsemaks peetakse tetratsükliinide hulka kuuluvat doksütsükliini. Rasedatel naistel, lastel ja tetratsükliinide suhtes ülitundlikel inimestel on kasutatud ravimina rifampitsiini.[1]
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Human granulocytic anaplasmosis seisuga 22.01.2014.