Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Mai 2021) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2021) |
Irezumi (入れ墨 või 入墨) on jaapanikeelne sõna, mis tähendab tätoveeringut. Seda kasutatakse, et viidata spetsiifilisele jaapani tätoveerimise stiilile kui ka üldise mõistena, et kirjeldada erinevaid tätoveerimisstiile, mis pärinevad Jaapanist.
Kõige sagedamini kirjutatakse irezumi jaapani keeles kui 入れ墨 (või 入墨), mis tähendab sõna-sõnalt „tindi sisestamist“. Sellele lisaks on ka terminid bunshin (文身 „keha musterdamine“), shisei (刺青 „sinisega torkamine“), ja gei (黥 „tätoveerimine“), mida saab gikuni (sõnad või sõnaühendid, mille hääldus ei olene kasutatud kanjidest) häälduse järgi lugeda ka kui irezumi.
Irezumile lisaks kasutatakse tänapäeval ka selle sünonüümi horimonot (彫り物 „nikerdus“), kuid peamiselt eelistatakse ikkagi irezumit, sest see on üldistatum termin tätoveerimise kohta ning annab paremini edasi tätoveerimise kui tegevuse mõistet. Alguses läks sõnade irezumi ja horimono võrdsustamisega veidi aega, kuna 17. sajandi teisel poolel tähistas irezumi stigmat ehk tätoveeritud märki, mida kasutati orjade ja kurjategijate märgistamiseks. Horimono all, aga mõisteti tätoveeringuid, mida tehti vabatahtlikult. Tõenäoliselt hakkas nende kahe termini eristamine järk-järgult kaduma 1870. aastal, mil karistuslik tätoveerimine kaotati. [1]:3 Kõige hilisem kasutusele tulnud termin on wabori (和彫り „Jaapani nikerdamine“), mis võeti kasutusele 20. sajandil, et spetsiifiliselt eristada jaapani stiili tätoveeringuid.[2]:4 Sellele lisaks kasutatakse ka inglise keelset sõna "tattoo" (katakanas タトゥ), mis enamasti tähistab läänelikke tätoveeringuid.
Tätoveerimise ajalugu Jaapanis ulatub potentsiaalselt tagasi kuni Jōmoni perioodini (10 000 eKr – 300 eKr). Kuna selle ajastu kohta puuduvad kirjalikud allikad, põhinevad andmed arheoloogilistele väljakaevamistele.[3]:114 Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud savikujukesi, mille nimetus on dogū. Nende inimfiguuride näol ja kehal leidub märgistusi, mis sarnanevad tätoveeringutega. Siiski pole täpselt teada, kas sarnaseid märgistusi tehti ka inimkehale ning mida märgistused täpselt tähistavad (pakutakse, et need on kas kehamaalingud, skarifikatsioonid või tätoveeringud).[4]:111[3]:114 Ajalooliste andmete puudumise tõttu võimatu teha lõplike oletusi tätoveerimise tavade kohta sellel ajastul.
Erinevalt Jōmoni ajastust on Yayoi perioodi (300 eKr – 300 pKr) elanike ja nende kultuuri kui ka kommete kohta saadaval palju rohkem informatsiooni. Sarnaselt jōmonide rahvastele oli ka yayoi rahvastel väga sarnased savinõud, mis kujutasid figuure, mille nägudel olid märgistused, mida saab tõlgendada tätoveeringutena.[4]:115 Samas on Yayoi perioodi kohta teada ka teisi täiendavaid tõendeid tätoveerimisest. Enamasti tulenevad need Hiina dünastilistest kroonikatest ja muudet kirjalikest allikatest. Näiteks on mainitud, et jaapanlased tätoveerisid end, et eristada ühiskonnaklasse ning ka kaitseks suurte kalade ja veelindude eest.[2]:4[1]:247 On teada ka, et mõned inimesed kaunistasid oma keha tätoveeringutega lihtsalt esteetilistel põhjustel. Kõik see viitab sellele, et yayoi elanikel ei olnud negatiivseid seoseid tätoveeringutega. Samas pidasid tolle aja hiinlased tätoveerimist või muud tüüpi nahamärgistamist põlastusväärseks, mis arvatavasti mõjutas ka jaapanlaste nägemust tätoveeringutest hilisematel ajastutel.[4]:114
Järgneva Kofuni perioodi (300 pKr – 600 pKr) kohta on teada, et, sarnaselt Yayoi perioodiga, külastasid hiinlased ka sellel perioodil Jaapani piirkondi ning mõjutasid suuresti nende kultuuri ja väärtusi. Lisaks on olemas ka kirjalike allikaid tätoveerimise kohta. Kuigi Jaapani ajaloolised kroonikad „Kojiki“ („vanade asjade kroonika“ 712 pKr) ja „Nihon Shoki“ („Jaapani kroonika“ 720 pKr) koostati 8. sajandil, sisaldavad need mõlemad ülestäheldusi varasemadest perioodidest. Üleüldiselt on teada, et Konfuni perioodi esimesel poolel oli tätoveerimine aktsepteeritud tegevus, kuid hilisemates jutustustes on tätoveerimist mainitud ainult karistusena. See tõendab, kuidas teatud hiina kombeid ja arusaame oli juba üle võetud, siinhulgas, et tätoveeritud inimesed on barbaarsed ja vastuvõetamatud.[5]:325
Pärast Kofuni perioodi kõikus Jaapani tätoveerimisetraditsioon paar sajandit, peaaegu isegi kadudes kunstivormina. Peamiselt esines seda ainult karistusena, mis jätkus ka Edo perioodil (1600 pKr –1868 pKr). Sellel perioodil valitsenud Tokugawa šogunaat oli eeskujuks võtnud Hiina konfutsianistliku filosoofia ideed, mille tõttu oli valitsus ülimalt konservatiivne.[4]:119 Selletõttu suruti aeg-ajalt maha valitsuse poolt ebasobivaks peetud asju nagu tätoveerimist, kabukiteatrit, teatud kunsti kui ka populaarset kirjandust. Kuid inimesed, kes olid seotud nende žanritega, arendasid edasi Jaapani meelelahutust ja meelelahutusepiirkondi, mis lubas ka jaapani dekoratiivsel tätoveerimisel hakata arenema tänapäeval tuntud horimonoks.[4]:120 Enne seda on teada, et tätoveerimine oli populaarne paaride, kurtisaanide ja prostituutide seas, kes lasid oma käe ülaosale tätoveerida armukese nime koos kanji sümboli inochiga (命 „elu“), et sümboliseerida igavese armastuse tõotust. Arvatakse, et need arenesid välja varasematest väikestest täppidest (või sünnimärkidest), mida tätoveeriti käele.[5]:326
Horimono areng oli suuresti seotud sellel ajastul tuntud Jaapani puuklotsi trükkimise kunstiga. Inspiratsiooni allikaks oli Hiina romaani „Shui Hu Zhuani“ (水滸傳 „Veemarginaal“) jaapani keelne tõlge „Suikoden“ (1827. aasta väljaanne), kus esinesid kuulsa ukiyo-e kunstniku Utagawa Kuniyoshi (1798–1861), illustreeritud puuklotsi trüki stiilis pildid.[4]:121 Piltidel esinesid kangelaslikud stseenid seadust rikkunud sõdalastest, kes olid kaetud tätoveeringutega, mis kujutasid müütilisi olendeid nagu karpkala, draakon ja tiiger, mida omakorda ümbritsesid stiliseeritud mustrid lainetest, tuultest ja lilledest (kujutised, mis on populaarsed ka tänapäeva jaapani tätoveerimises). Romaani populaarsuse tõttu kasvas ka nõudlus selliste tätoveeringute järele, kuna neid seostati vapruse ja tugevusega. Eriti populaarseks muutusid need madalama sotsiaaltasemega inimeste hulgas kui ka kurjategijate seas.[5]:326-327 Võimalik on, et neid tehti ka vastuhakuks Tokugawa valitsusele.
Ukiyo-e kunstivoolu ja kabukiteatri suurte mõjutuste tõttu muutusid tätoveeringud veelgi suuremaks ja keerulisemaks. 19. sajandiks olid välja kujunenud kogu keha katvad tätoveeringud. Kuigi Tokugawa šogunaat üritas aeg-ajalt piirata tätoveerimist, oli sellel vähene mõju.
Alles Meiji perioodil (1869 pKr – 1920 pKr) keelustas keiser uuesti tätoveerimise, et jätta Jaapanist läänelikum mulje.[5]:318 Paradoksaalselt Jaapani valitsuse püüdlustele peatada tätoveerimist muutuse see hoopis ülimalt populaarseks Jaapanit külastavate välismaalaste seas. Selletõttu muudeti seadust, nii et tätoveerimise keeld kehtiks ainult jaapanlastele.[6]:39 Tätoveerimise keeld tühistati alles USA okupatsiooni ajal (1945–1952), mil paljud eelmise valitsuse määrused ja seadused tühistati.[2]:7[4]:124 Kuigi tätoveeringud ei olnud enam ebaseaduslikud, ei suurenenud huvi nende tegemise vastu. Tätoveeritud inimesi seostati jäädavalt madalamasse sotsiaalklassi kuuluvatena, kes olid tihti võõrandunud igapäeva ühiskonnast.[4]:128 Sellepoolest muutus tätoveerimine populaarseks yakuza ehk jaapani kriminaalorganisatsioonide seas, kus oma keha tätoveerimine tõestas, et uus liige oli võimeline taluma valu, sümboliseeris lojaalsust ning oli ka staatuse sümbol.[3]:68 Seosed kuritegevusega suurendasid taas jaapanlaste negatiivset suhtumist tätoveeringutesse, mis kestab tänapäevani.
Tänapäeval üks peamine näide negatiivsest suhtumisest on see, et paljudesse avalikesse pesemiskohtadesse, ujulatesse ja jõusaalidesse on tätoveeringutega inimestel keelatud siseneda.[2]:8 Sellegipoolest on üritatud olla vastutulelikum, pakkudes külastajatele plaastreid, millega saab tätoveeringuid kinni katta, kuid need on efektiivsed ainult väikestele tätoveeringutele ning suurematel tätoveeringutele ei ole lahendust leitud. Siiski on tänapäeva Jaapani ühiskonnas näha positiivsemat trendi seoses tätoveeringutega, kuna noorema generatsiooni seas on tekkinud suurem huvi tätoveerimise vastu, eriti tänu popkultuurile. Lisaks on Jaapan muutunud rahvusvahelisemaks, mille käigus on tekkinud nõudlus lahti saada vanadest negatiivsest suhtumisest, et olla vastutulelikum eri kultuuridele ja arvamustele.
Ryūkyū saarteks peetakse Jaapani lõunapoolseimad saari, mille hulka kuuluvad kolm saarestiku, mis ümbritsevad kolme suuremat saart: Oshimat, Okinawat ja Miyakot. Tätoveerimises osalesid peamiselt naised ning nende tätoveerimise tava kutsuti Hajichiks, mille käigus tätoveeriti ära käte tagakülg, sõrmed, randmed ja sõrmenukid. Ryūkyū mehed osalesid tätoveerimises harva, kuigi on andmeid mõnedest, kellel olid talismanilised tätoveeringud harpuunidest, kolmnurkadest ja saehammastest. Tätoveeringute eesmärk oli üldjuhul seotud soo, usuliste veendumuste, seksuaalse küpsuse, perekonnaseisu, hõimukommetega ja esteetikaga.[3]:117
Teine põlisrahvaste rühm, kes tegeles tätoveerimisega olid ainud, keda peetakse Hokkaido põliselanikeks. Hokkaido on Jaapani neljast põhisaarest kõige põhjapoolsem saar, mida hakati tõsiselt asustama jaapanlaste poolt alles 1869. aastal. Selle käigus on paljud ainud assimileerunud tänapäeva jaapanlastega, kuid siiski on säilinud informatsiooni nende tätoveerimise tavadest. Ainudel oli komme ainult tätoveerida naisi ning nende kõige tuntum tätoveering on anchipiri („must kivi suu“), mis algas ülahuule tätoveerimisega ning mida järk-järgult täiendati kuni see ümbritses kogu suud. Alates kaheteistkümnendast või kolmeteistkümnendast eluaastast hakati tüdrukuid tätoveerima lõigates noaga nahasse väikseid haavu, millesse hõõruti tahma, mis jättis sinakas-musta värvuse.[7]:37-38Anchipiri valmimise järel, tavaliselt umbes 15-aastaselt, olid neiud valmis abielluma.[8]:35 Väidetavalt tätoveeriti otsmik, käed ja käsivarred pärast abielu, ehkki selle kohta ei ole kindlaid reegleid.[7]:38