Autori isiklik õigus (inglise keeles moral rights) ehk moraalne õigus on osa autoriõigusest. Peale isiklike õiguste kuuluvad autoriõiguse alla ka varalised õigused. Nende õiguste põhimõte on tagada autorile teosega seadusega sätestatud konkreetsed käitumisviisid, mis annavad autorile vabaduse teha mingeid tegevusi, lasta neid teha kellelgi teisel või mingid toimingud oma teosega teistel ära keelata.[1]
Isiklikud õigused tekivad tavaliselt ainult autoril endal ning need on autoriga lahutamatult seotud. Varalised õigused seevastu võivad minna teisele isikule üle ka seaduse alusel.[1] Peale autori tekivad õigused teose esitajal, fonogrammitootjal, televisiooni- ja raadioteenuse osutajal ning filmi esmasalvestuse tootjal. Õigused on ka sellel isikul, kes esimesena avaldab tundmatu teose peale autoriõiguse kehtivuse tähtpäeva saabumist.[2]
Isiklikke ja varalisi õigusi saab autor ellu viia nii iseseisvalt kui ka kollektiivselt, näiteks Eesti Autorite Ühingu kaudu.[1] Isiklikke õigusi ei ole võimalik müüa ega võõrandada.[3] Samuti ei saa neid sundkorras autorilt ära võtta, näiteks natsionaliseerida. Et isiklikke õigusi saaks keegi teine peale autori kasutada, peab ta andma loa ehk litsentsi.[1] Enamasti soovitakse teise autori teosele teha illustratsioone, koostada eessõnasid või luba teost täiendada ja parandada. Autorilt on vaja saada isiklike õiguste teostamiseks luba ka siis, kui varalised õigused on temalt teisele isikule kas lepinguga või seaduse alusel üle läinud. üle läinud.[4]
Autoriõiguse kaitse tähtaeg sõltub mitmest aspektist: teose loojast, teose liigist ja riigi seadusandlusest. Euroopa Liidu liikmesriikides ja USA-s kehtivad teose autoriõigused peale autori surma veel 70 aastat. Berni konventsiooniga riikides kehtivad esitaja õigused teose esmakordsest esitamisest alates 50 aastat. On ka riike, kus isiklikke õigusi kaitstakse igavesti. Kui aga teosel on mitu autorit, siis kehtivad autoriõigused veel nii kaua, kuni on möödunud määratud arv aastaid viimasena elus olnud kaasautori surmast. Kui teose autor ei ole soovinud oma nime avaldada ehk on soovinud jääda anonüümseks, hakatakse autoriõiguste kehtivust arvestama alates teose avalikustamisest. Ettevõtete või institutsioonide puhul arvestatakse autoriõiguste kaitse kehtivust alates teose avaldamisest.[5]
Nii teose autorsust kui ka tema au ja väärikuse kaitse kestab tähtajatult. Kaitstud on ka ilmast lahkunud kuulsate teadlaste, kirjanike ja kunstnike autorsus. Vahet tuleks teha autorsuse ja autoriõiguse vahel, sest autorite autoriõigust kui sellist Aristotelese, Puškini, Kreutzwaldi jt eluajal veel ei eksisteerinudki või siis on nende autoriõiguste kehtivuse tähtaeg ammu lõppenud.[1]
Autoriõiguse seaduse § 12 lg 1 järgi on teose autoril õigus:
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)