Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2024) |
István Örkény | |
---|---|
Sünniaeg |
5. aprill 1912 Budapest |
Surmaaeg |
24. juuni 1979 (67-aastaselt) Budapest |
Amet | kirjanik |
Autogramm | |
István Örkény (5. aprill 1912 Budapest – 24. juuni 1979 Budapest) oli ungari romaani- ja näitekirjanik.
István Örkény sündis 1912. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Pärast keskkooli lõpetamist õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli keemiainseneri diplomiga. 1941. aastal ilmus tema esimene teos "Meretants".
Teise maailmasõja alguses saadeti ta rindele ning varsti pärast seda sattus neljaks aastaks Moskvasse sõjavangi. Vangis olles kirjutas ta näidendi "Voronež". 1946. aastal naasis ta Budapesti ning aastail 1946–1947 ilmusid tema sõjavangis läbielatust ainet saanud jutustused "Kuni siia jõudsime" ja "Laagrite rahvas".
Aastatel 1949–1953 töötas ta Budapesti teatrites kirjandusala juhatajana. Aastail 1956–1960 ei kirjutanud Örkény ühtegi teost, kuna tema loomingut ei avaldatud.
1970. aastatel kirjutas ta kolm kuulsaks saanud näidendit:
Neid näidendeid iseloomustavad igapäevasus, absurd, grotesk ja traagika. Örkény viimaseks romaaniks jäi 1977. aastal ilmunud lühiromaan "Roosinäitus".
Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitu filmistsenaariumi, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat.
Ta pälvis 1955. ja 1967. aastal Attilla Józsefi ja 1973. aastal Kossuthi auhinna. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri ning teda peetakse groteskimeistriks Kesk-Euroopas[viide?].
Örkény suri 1979. aastal Budapestis.