Jaanimardikas

 See artikkel räägib putukaliigist; perekonna kohta vaata artiklit jaanimardikas (perekond); opereti kohta vaata artiklit Jaanimardikas (operett).
Jaanimardikas
Emane jaanimardikas ehk jaaniuss
Emane jaanimardikas ehk jaaniuss
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Infraklass Neoptera
Ülemselts Endopterygota
Selts Mardikalised Coleoptera
Alamselts Polyphaga
Infraselts Elateriformia
Ülemsugukond Elateroidea
Sugukond Jaanimardiklased Lampyridae
Alamsugukond Lampyrinae
Triibus Lampyrini
Perekond Lampyris
Liik Jaanimardikas
Binaarne nimetus
Lampyris noctiluca
(Linnaeus, 1767)

Jaanimardikas (Lampyris noctiluca) on jaanimardiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. Jaanimardikad on tuntud eelkõige sellepoolest, et emastel isenditel paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust.

Emased jaanimardikad, keda nimetatakse jaaniussideks, on tõugulaadsed ja tiibadeta, isastel on seevastu tiivad ja nad meenutavad tüüpilisi mardikaid. Üldiselt on jaaniussid isastest vähemalt kaks korda pikemad (nende pikkus on kuni 25 mm).

Eestiski leiduva jaanimardikaliigi leviala on väga suur ning ulatub läänes Portugalist ja Inglismaast üle Euroopa ja Aasia kuni Hiinani idas. Põhjasuunas ulatub peaaegu põhjapolaarjooneni. Tigude biotõrje eesmärgil on teda viidud ka Uus-Meremaale.[1]

Jaanimardikad toituvad tigudest, keda võivad leida liikudes mööda teo limajälge. Ärasöömiseks väljavalitud tigu surmatakse seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Vahel saagi surmamine ka ei õnnestu ning on leitud jaanimardika poolt pooleldi ärasöödud tigusid, kes veel edasi roomavad.

Emane ja kaks isast jaanimardikat.

On leitud, et jaanimardikad on võimelised nägema ka värve, kuid võrreldes tavaliselt trikromaatse inimese kolme fotoretseptori asemel (punase, rohelise ja sinise värvi jaoks) on neil leitud kaks (vastavad sinise ja rohelise nägemisele), mille tundlikkus on häälestunud liigikaaslaste bioluminestsentsvalgusele.[2] Seega on jaanimardikad võimelised nägema toone sinise ja rohelise spektriosa ümber, mis ilmselt moodustab ka nende värvitaju. Kuna isased jaanimardikad peavad öösel lennates ja puuoksi jt takistusi vältides leidma tee helendava emase juurde, siis peab nende nägemismeel olema vähese valguse tingimustes tundlikum kui inimesel ning nad nägevat värve ka seal, kus inimene vähese valguse tõttu enam värve ei erista.[2]

On täheldatud ka Kuu faaside mõju jaanimardikate vastsete helendamisaktiivsusele. Inglismaal Norfolki krahvkonnas tehtud uurimuse käigus märgati, et täiskuu ajal oli vastsete helendamisaktiivsus madalaim (leiti kõige vähem helendavaid vastseid), hakkas tõusma aga pärast täiskuu möödumist ning saavutas haripunkti noorkuu ajal. Taolist helendamisaktiivsuse mustrit täheldati mitme kuu jooksul läbi suve. Erinevalt vastsetest ei korreleerunud Kuu faasid aga täiskasvanud isendite helendamisaktiivsusega.[3]

India rahvameditsiinis on kuivatatud ilma peata jaanimardikad segus haisva vaiguputkega leidnud kasutust neeru- ja sapikivide ravil.[4]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Fu, X.; Meyer-Rochow, V. B. (2013) "Larvae of the firefly Pyrocoelia pectoralis (Coleoptera: Lampyridae) as possible biological agents to control the land snail Bradybaena ravida." Biological Control. 65 (2):176–183.
  2. ↑ 2,0 2,1 Booth, D.; Stewart, A. J. A.; Osorio, D.(2004) "Colour vision in the glow-worm Lampyris noctiluca (L.) (Coleoptera: Lampyridae): evidence for a green-blue chromatic mechanism." The Journal of experimental biology. 207(14):2373-2378.
  3. ↑ Gunn, P.; Gunn, B. (2012) "Lunar effects on the bioluminescent activity of the glow-worm Lampyris noctiluca and its larvae."[alaline kõdulink] Lampyrid, 3:1-16.
  4. ↑ Mahendra, P.; Bisht, S. (2012) "Ferula asafoetida : Traditional uses and pharmacological activity." Pharmacognosy review. 6 (12) : 141-146.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]