John Ridley Stroop (21. märts 1897 – 1. september 1973) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes pühendas oma eksperimentaalpsühholoogilise karjääri tähelepanu ja selle häirimise uurimisele. Tema järgi on nimetatud üks kognitiivses psühholoogias hästi tuntud fenomen: Stroopi efekt.
John Ridley Stroop sündis 1897. aastal väikeses külas Tennessee osariigi Rutherfordi maakonnas Murfreesboro lähistel. Ta lõpetas keskkooli David Lipscombi Kolledžis, kus õppis ka ülikooli ajal. Lisaks õppimisele oli ta samas koolis ka keskkooli osas õpetaja ja pidas muid ameteid, näiteks raamatukogus. Ülikoolihariduse sai Stroop lisaks ka George Peabody Kolledžis eksperimentaalpsühholoogias. Tema uurimissuund oli seotud mentaalsete protsessidega, nagu objektide nimetamine või nimetuste lugemine. Pärast doktorikraadi saamist töötas mõnda aega Tennessee Hariduskomisjonis (Tennessee Educational Commission) ja Tennessee Polütehnilises Instituudis. Seejärel töötas kuni pensionieani David Lipscombi Kolledžis.[1]
Stroopi elu läbivaks osaks oli ka usk, mis oli tema elutöö. Ta oli pühendunud usu õpetamisele ja edasikandmisele. Ta pidas igal pühapäeval jutlusi. Stroop on kirjutanud usust ja selle õpetamisest seitse raamatut. Pärast Stroopi efekti kirjeldamist lahkus ta psühholoogiast ning oli elu lõpuni teoloogiaprofessor.[1]
Stroop oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni liige.
Stroop keskendus oma uurimustes juba Cattelli ja tema juhendaja Wundti esitatud suunale, mis vaatles aega, mis kulus inimestel objektide ja nende omaduste nimetamiseks. Cattell esitas oma väitekirjas, et sõnade ettelugemine on kiirem kui nende sõnade omaduste nimetamine. Ta tõlgendas seda kui tõestust, et ulatuslik harjutamine muutis lugemise protsessi automaatseks, kuid palju vähem harjutatud omaduste nimetamine on vabatahtlik. Seega vastandas omavahel lugemise ja nimetamise. Stroopi ei huvitanud kahe tegevuse eraldi vaatlemine, vaid nende koosesinemine.[2] Tema esimene väitekiri järeldas, et inimestel kulub lihtsalt objektide nimetamise peale vähem aega kui nende objektide omaduste (nagu ka värv) nimetamisele. Väitekirjast kasvas välja veel kaks artiklit samal teemal, milles üks neist kirjeldas testi, mis näitab Stroopi efekti. Stroopi efekt näitab kahte asja: teatud protsessid nagu sõnade lugemine on automaatsed ning et teatud protsesse viiakse läbi kiiremini ja seega omavad need mõju aeglasematele protsessidele. Tema töö on aidanud reaktsiooniaja uurimise abil paremini aru saada mentaalsetest protsessidest. Stroopi uurimus on olnud väga populaarne ja kognitiivses psühholoogias kasutusel siiani. Kokku kirjutas Stroop neli psühholoogiaalast artiklit.[1]