Meeste turniir tähistas teisi olümpiamänge, kus NHL tegi pausi (12 päeva, 14.–25. veebruarini), et anda kõigile oma mängijatele võimalus mängida. Turniiril mängis neliteist riiki. Kuus riiki pääsesid finaali automaatselt (Kanada, Tšehhi, Soome, Venemaa, Rootsi ja USA). Ülejäänud kaheksa riiki (Austria, Valgevene, Prantsusmaa, Saksamaa, Läti, Slovakkia, Šveits ja Ukraina) mängisid eelringis kahes alagrupis. Nende alagruppide võitjad Valgevene ja Saksamaa pääsesid kuue maailma parima hokiriigiga viimasesse ringi.
Turniiri suurim üllataja oli Valgevene D-alagrupi viimasena, kui võitis veerandfinaalmängus C-alagrupi võitja Rootsi 3:0. Pärast seda ootamatut kaotust pidas Rootsi meedia oma mängijaid kaotuse eest vastutavaks, jõudes isegi NHL-i palkade avaldamiseni. Teine suur üllatus oli USA meeskonna hõbemedal, keda ei peetud favoriidiks, kuna see oli üle 30-aastastest mängijatest koostatud. Kuigi sinna jäi enamik mängijaid 1998. aasta meeskonnast, kes oli mänginud alla ootuste, oli seekord selle treeneriks Herb Brooks, kes oli vastutanud 1980. aasta taliolümpiamängudelNõukogude Liidu üle toimunud imede eest. Vaatamata sellele, et Mike Richter ja Phil Housley olid oma NHL-i karjääri lõpusirgel, tegid nad olümpiamängudel fenomenaalseid esitusi. Brett Hull, John LeClair ja Mike Modano moodustasid "Jumaliku ründeliini", mis juhtis turniiri punktiarvestuses.[1] USA ja Venemaa mängisid oma alagrupimängus 2:2 viiki, tuues mõned võrdlused kuulsa 1980. aasta mänguga. USA lõpetas alagrupi tulemustes Rootsi järel teisena.
Naiste jäähokiturniir Salt Lake City 2002. aasta taliolümpiamängudel toimus 11.–21. veebruarini kaheksa rahvusmeeskonnaga – kahe võrra rohkem kui Nagano mängudel. Naised mängisid eelringi nii 8599-kohalises The E Centeris West Valley Citys kui ka 8000-kohalises Peaks Ice Arenal Provos. 20 turniirimängust lõpetati kokku kaksteist Provos, finaalmäng aga West Valley Citys.
Kanada kindlustas oma esimese olümpiavõidu 3:2 finaalivõiduga USA üle ja võttis sellega revanši neli aastat tagasi saadud kaotuse eest. Rootsi lõpetas kolmandana ja sai pronksmedali, kui alistas Skandinaavia vahelises duellis 2:1 Soome.
Olümpiaturniirile pääsemise määramisel kasutati 1999. aasta IIHF-i maailmameistrivõistluste lõppseisu. Kuus paremat pääsesid otse esimesse ringi, kohad seitse ja kaheksa pääsesid otse eelringi ning kõik ülejäänud osalejad valiti kvalifikatsiooniturniiridele, et täita ülejäänud kuus kohta. See meeste turniiri kvalifikatsioonisüsteem näitab üksikasjalikult kõigi võistkondade teed olümpiamängudele.
1998. aasta taliolümpiamängudele pääsesid kuus paremat meeskonda:
USA oli mängijate vanuselt turniiri vanim meeskond, seal oli mängijate keskmine vanus 31 aastat ja 10 kuud. Slovakkia meeskond oli turniiri noorim meeskond keskmise vanusega 26 aastat ja 10 kuud. Olümpiavõitja Kanada mängijate keskmine vanus oli 30 aastat ja 3 kuud. Turniiri keskmine vanus oli 28 aastat ja 9 kuud.
Lühendid: MA = aeg jääl (minutid:sekundid); LV = löödud väravaid; KVM = keskmiselt väravaid mängus; TV = tõrjutud väravaid; TP% = tõrjeprotsent; VM = väravateta mäng (vastasvõistkond ei löönud mängus ühtegi väravat)
Olümpiaturniiri kvalifikatsiooniprotsess ja paigutus pärinesid 2000. aasta IIHF-i naiste maailmameistrivõistluste lõplikust tabelist. Kuus paremat riiki pääsesid otse olümpiamängudele, kahe viimase koha eest võideldi kvalifikatsiooniturniiril. Seitsme kuni kümne kohaga riigid mängisid 8.–11. veebruarini 2001 Šveitsis Engelbergis kvalifikatsiooniturniiril. Turniiri kaks paremat võistkonda pääsesid olümpiamängudele. Saksamaa ja Šveits kogusid võrdselt punkte, kuid omavahelise mängu võitis Saksamaa 3:1 ja pääses teisena edasi olümpiaturniirile.
Lühendid: MA = aeg jääl (minutid:sekundid); LV = löödud väravaid; KVM = keskmiselt väravaid mängus; TV = tõrjutud väravaid; TP% = tõrjeprotsent; VM = väravateta mäng (vastasvõistkond ei löönud mängus ühtegi väravat)