Jõudude tasakaal Euroopas on rahvusvaheliste suhete termin, mis käib nii ajaloolise kui tänapäevase Euroopa riikide kohta. Seda tuntakse tihti ka terminiga "Euroopa riigisüsteem".
16. ja 17. sajandil püüdles Inglismaa kuningriigi välispoliitika üleeuroopalise universaalmonarhia, mida paljude arvates Prantsusmaa ja Hispaania luua üritasid, ära hoidmise poole. Jõudude tasakaalu säilitamiseks lõid inglased tajutava ohu pareerimiseks liite teiste riikidega nagu Portugal, Otomani impeerium ning Holland. Need suured liidud saavutasid oma täiuse Louis XIV ja Louis XV vastu peetud sõdades. Peetud sõjad hõlmasid tihti inglaste (hiljem brittide) poolseid suuri toetusi oma Euroopa liitlastele, et finantseerida suurejoonelisi sõjavägesid.
18. sajandil viis see "riikide kadrillini", kus hulk Euroopa suurvõime nagu Austria, Preisimaa, Suurbritannia kuningriik ja Prantsusmaa muutsid ühe rahvuse või liidu hegemoonia ära hoidmiseks korduvalt liitlasi. Hulk sõdasid tulenes vähemalt osaliselt jõudude tasakaalu säilitamise soovist, sealhulgas Hispaania pärilussõda, Austria pärilussõda, Seitsmeaastane sõda, Baieri pärilussõda ja Napoleoni sõjad. Pärast Suurbritannia edu seitsmeaastases sõjas hakkasid mõned võimud nägema Londonis suuremat ohtu kui Prantsusmaas. Lootuses kukutada Suurbritannia kasvavat jõudu läksid mitmed riigid Ameerika iseseisvussõtta, et kindlustada Suurbritannia sealse kolmeteistkümne koloonia iseseisvus.
19. sajandil püüdis Euroopa kontsert kestva rahu saavutamise nimel Euroopas jõudude tasakaalu säilitada. See poliitika oli üle-euroopaliste sõdade vältimisel suuresti edukas peaaegu terve sajandi kuni Esimese maailmasõjani.[1] Täpsemalt domineerisid Euroopas 19. sajandi esimesel poolel Suurbritannia ja Prantsusmaa, kuid 1850. aastateks hakkasid need riigid tundma muret Venemaa ja Preisimaa kasvava võimu pärast. Aastatel 1854–1855 peetud Krimmi sõda ja mõned aastad hiljem aset leidnud Itaalia teine iseseisvussõda purustasid Euroopa suurte võimude omavahelised suhted, kuid domineeriva Saksa keisririigi loomine ja esiletõus korraldas Euroopa jõudude tasakaalu ümber.[2] Järgmise kahekümne aasta jooksul suutis Otto von Bismarck seda tasakaalu säilitada, pakkudes välja rahvusvahelisi lepinguid ja luues mitmeid keerukaid liite Euroopa rahvaste vahel.
Pärast Otto Von Bismarcki erruminemist 1890. aastatel muutus Saksa keisririigi välispoliitika riigi laiendamisele suunatuks ning tõestades vastloodud liitude haprust tõi see kaasa ka Esimese maailmasõja puhkemise 1914. aastal. Üks peamise sõjajärgse lepingu, Versailles' rahulepingu, eesmärke oli kaotada "jõudude tasakaalu" kontseptsioon ning asendada see (üleilmse) Rahvasteliiduga.
See aga ei õnnestunud ning 1920. ja 1930. aastatel lõhenes Euroopa kolmeks peamiseks fraktsiooniks: Suurbritannia ja Prantsusmaa juhitud liberaaldemokraatlikud riigid, Nõukogude Liidu juhitud kommunistlikud riigid ning Natsi-Saksamaa ja Itaalia juhitud autoritaarsed natsionalistid. Demokraatlike riikide suutmatus Natsi-Saksamaa tõusu ära hoida viis lõpuks Teise maailmasõjani, mis omakorda viis Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahelise ajutise liiduni.
Teise maailmasõja järgsel ajal jagunes Lääne-Euroopa kaheks blokiks ning tekkis jõudude tasakaal idablokiga, mille moodustasid Nõukogude Liit ja sotsialistlikud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Lääneblokk moodustus Läänelikku demokraatiat esindavatest riikidest nagu Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia ning neutraalsetest riikidest nagu Iirimaa, Rootsi, Šveits ja Jugoslaavia. Suurem osa Euroopa demokraatlikest riikidest ühinesid koos Kanada ja Ameerika Ühendriikidega sõjaväeliseks liiduks – moodustati NATO, mille tegevus jätkub tänaseni ja mis on laienenud ka teistesse Euroopa riikidesse. Esimene NATO peasekretär Hastings Ismay on öelnud kuulsad sõnad, et organisatsiooni algne eesmärk oli "hoida venelased väljas, ameeriklased sees ning sakslased maas".[3]
Tänapäeval tuntakse Euroopa Liidu kolme kõige võimsamat riiki Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad kui Euroopa kolmikut. Euroopa Liidu ja NATO (sisestes) strateegia- ja otsustamisdebattides on neist riikidest kaks sageli võimelised nende alliansside teiste valitsuste hulgast juhtimist enda kätte võtma. Saksamaad ja Prantsusmaad, kes erinevalt Suurbritanniast on eurotsooni liikmed, peetakse tihti Euroopa Liidu majanduslikeks juhtideks, nagu nad olid seda eurokriisi olukorras; kuid Prantsusmaa ja Suurbritannia, kellel on Saksamaaga võrreldes oluliselt suurem sõjaline võimekus ja ülemaailmne kohalolu, on sageli juhtrollis kaitse ja välispoliitikaga seotud küsimustes, nagu seda oli sõjaline sekkumine Liibüas aastal 2011. Teatud määral sümboliseerib see selle maailmajao läänepoolse osa juhtivate jõudude tasakaalu. Siiski on jätkuvalt olemas ka laiem strateegiline tasakaal Lääne ja (nüüdse) Vene võimu vahel, kuigi nende kahe vaheline piir on pärast Nõukogude Liidu lagunemist nihkunud rohkem ida poole ning mitmed endised sotsialistlikud riigid on liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga.