Kaasaskantav meediamängija

Cirago M9030 digitaalne meediamängija

Kaasaskantav meediamängija on elektroonikaseade, mis võimaldab hoida ja esitada nii digitaalset kui ka analoogset meediat.^[1] Digitaalmeediaks võivad olla heli-, pildi- või videofailid, mida hoitakse enamasti optilistel andmekandjatel ja välkmälus. Analoogheli saab hoida näiteks magnetlindi kassettidel, mille õhukestele metallioksiidist lintidele kirjutatakse magnetitega andmeid, ja vinüülplaatidel, millele on andmete hoidmiseks tehtud mehaanilised rajad.

Kaasaskantavatel meediamängijatel on laetav aku või väljavahetatavad patareid, 3,5 mm pulkpistik, mida saab ühendada kõrvaklappide või stereosüsteemiga, ning mõnedel on ka Bluetooth-side võimalus.^[2] Lisaks on mõnede meediamängijatega võimalik meediat esitada raadiosignaalidelt ja mõnesid saab kasutada ka diktofonina. Tänapäeval ei ole kaasaskantavad meediamängijad enam laialt kasutuses, kuna nutitelefonid pakuvad samu funktsioone.

Liigitus

Digitaalseid meediamängijaid rühmitatakse üldiselt andmekandja tüübi järgi:

Välkmälupõhine kaasaskantav meediamängija (Creative MuVo)

• Välkmälupõhised mängijad – seadmed, milles meediafaile hoitakse sisseehitatud mittemehaanilistel pooljuhtketastel või eemaldatavatel mälukaartidel. Kuna nendel andmekandjatel pole liikuvaid osi, siis on neil vaja vähem voolu ja need on vastupidavamad kukkumistele ja muudele kahjustustele.

Kõvakettapõhine kaasaskantav meediamängija (Creative ZEN Vision:M)

• Kõvakettapõhised mängijad – seadmed, milles meediafaile hoitakse kõvakettal. Tänu kõvaketaste suurele mahule saab hoida nende peal väga palju faile. Need seadmed kasutavad rohkem voolu, on suuremad ja raskemad ning on üsnagi haprad.

CD-põhine kaasaskantav meediamängija (Philips Expanium)

• CD- ja DVD-põhised mängijad – seadmed, mis loevad meediafaile optilistelt andmekandjatelt. Need on teistest meediamängijatest tunduvalt odavamad, kuna ka optilised andmekandjad on väga odavad. Madala pöörlemiskiiruse tõttu võivad meedia lugemisel mõned andmed vahele jääda, kui plaat ei pöörle ühtlaselt ning väljund on hakitud. Lisaks sellele mahutavad CD-plaadid umbes 700 MB andmeid, mistõttu on suuremas koguses meedia jaoks vaja mitut plaati. Mõnede meediamängijatega on võimalik andmeid lugeda ka DVD-plaatidelt, mis mahutavad rohkem andmeid ja see omakorda vähendab plaatide kogust tunduvalt. Need meediamängijad peavad olema üsnagi suured, et plaat enda sisse ära mahutada.

MP3 standard

MP3 heli kodeerimise standardit (tuntud ka kui MPEG-1 Audio Layer 3 ja MPEG-2 Audio Layer 3) tutvustati 1993. aastal. See standard koosneb mitmest heli informatsiooni pakkimise tehnikast. Faili mahu vähendamiseks jäetakse välja informatsioon, mis on inimese kuulmisulatusest väljas või on lihtsalt müra. Faili maht väheneb märgatavalt ja helikvaliteet kannatab vähe. Faili maht on originaalfailist keskmiselt 12 korda väiksem.^[3]

Esimesed MP3-mängijad

Esimene MP3-mängija, MPMan F10, toodi turule 1997. aastal. Välkmälupõhised mängijad olid saadaval 32 MB ja 64 MB mahtuvusega. Nendel oli ka LCD-ekraan, et kasutaja näeks, missugust laulu mängitakse. MP3 muutus populaarseks vormingu standardiks, seega kutsuti enamikku helimängijaid MP3-mängijateks, isegi kui need toetasid ka muid vorminguid või ei toetanudki üldse MP3-faile. Suuremad tehnoloogiafirmad ei võtnud uut tehnoloogiat kohe vastu ja idufirmad hakkasid digitaalsete helimängijate turul domineerima. Esimene tähelepanu äratav helimängija oli Diamond Multimedia Rio PMP300, millel oli 32 MB mälumahtu. Pühade ajal oli nende helimängiate müük väga edukas ja tänu sellele tõusis huvi ja investeering digitaalse muusika vastu märgatavalt.^[4] Teised helimängijad, mis tulid välja samal ajal, olid Sensory Science'i Rave MP2100, I-Jam IJ-100, Creative Labsi Nomad ja RCA Lyra. Need olid kõik väiksed ja kerged, kuid neil kõigil oli piisavalt mälu, et mahutada 7–20 muusikapala. Laule sai nendele peale laadida aeglasema paralleelpordi kaudu, mis oli vajalik seepärast, et enamik arvuteid kasutas sel ajal Windows 95 ja NT operatsioonisüsteeme, millel ei olnud USB jaoks tuge. Kui kasutajad hakkasid kasutusele võtma Windows 98-t, hakkasid tootjad lisama mängijatele USB-pesi.

Tüüpilised funktsioonid

Kaasaskantavate meediamängijatega on võimalik mängida helifaile ja mõnedega näidata ka pilte või videoid. Kui mängijal on ekraan, siis see on tavaliselt vedelkristallekraan (LCD) või orgaaniline valgusdioodekraan (OLED). Mitmetel mängijatel on võimekus salvestada video ja heli, kuid kehva kvaliteedi tõttu sobib heli salvestamine ainult kõne jaoks. On olemas ka parema salvestuskvaliteediga mängijaid, kuid need on tunduvalt kallimad.

Helifailid

Peaaegu kõik mängijad toetavad MP3-vormingut ning paljud teised toetavad vorminguid Windows Media Audio (WMA), Advanced Audio Coding (AAC), WAV ning mõned ka avatud lähtekoodiga vorminguid Ogg Vorbis ja Free Lossless Audio Codec (FLAC).^[5] Meediamängijad võivad esitada nii pakkimata kui ka pakitud helifaile. Ostetud helifailidel võib olla kopeerimiskaitse.

Pildi- ja videofailid

Põhiline pildifailivorming, mida mängijad toetavad, on JPEG, kuid mõned toetavad ka GIF-, PNG- ja TIFF-vormingut. Uuemad mängijad toetavad MPEG-4-videovormingut ja mõned ka Windows Media Video (WMV) ja AVI. Sisseehitatud tarkvaraga võib olla võimalik vormingut teisendada. Populaarsete seadmete järgi võltsitud meediamängijad toetavad enamasti ainult ebatõhusaid vorminguid.

Raadio

Mõnedel mängijatel on FM-raadio tuuner sisse ehitatud. Paljudel on võimalus vahetada raadiosageduse vahemikku. Üldiselt pole kaasaskantavatel mängijatel AM-raadio tuge, sest see on liiga tundlik interferentsile.

Internetiühendus

Uuematel kaasaskantavatel meediamängijatel on internetiühendus Wi-Fi kaudu. Põhiliselt on sellised seadmed Androidi operatsioonisüsteemiga või Apple'i toodetud iOS-i opetasioonisüsteemiga seadmed, nagu näiteks iPhone, iPod või iPad. Interneti kaudu saab tunduvalt rohkem meediat mängida.

Tarkvara

Varasematel kaasaskantavatel meediamängijatel olid kaasas vajalikke draivereid sisaldavad CD- või DVD-plaadid. Uuematel mängijatel oli võimalik laadida vajalik tarkvara internetist tootja kodulehelt.

Riistvara

Kiibistik

Enamikus kaasaskantavates meediamängijates on kasutusel Anyka^[6] ja Rockchipi^[7] väljatöötatud mikroprotsessorid. Kuigi nende mikropotsessorite tootjad on erinevad, toetavad mõlemad samu levinud vorminguid. Nende kiipide põhieesmärk on lugeda andmekandjalt faile ja dekodeerida neid analoogsignaalideks. Taustal käib toite- ja mäluhaldus.

Andmekandjad

Kaasaskantavatel meediamängijatel on kas välkmälu- või kõvakettapõhised andmekandjad. Välkmälupõhistel mängijatel jõudis andmekandja suurus 64 GB-ni ja kõvakettapõhistel mängijatel kuni 1 TB-ni. Paljud mängijad toetavad ka mälukaarte, mille kaudu saab faile edastada teiselt seadmelt.

Kasutajaliides

Kõige tavalisem viis navigeerimiseks on kasutades selleks viiesuunalist nuppu. Nupu asemel võib olla ka ratas või puutetundlik ekraan. Lisaks on nupud helitugevuse reguleerimiseks.

Ekraani suurused jõudsid kuni 18 cm diagonaalini, maksimaalne resolutsioon kuni WVGA-ni (768x480). Enamik ekraanidest olid 16-bitise värvisügavusega, aga kõrgema kvaliteediga videole orienteeritud seadmetel võis olla kuni 24-bitise värvisügavusega ekraan. Tavaliselt olid ekraanidel matt viimistlus, kuid need võisid olla ka läikivad, et tugevdada värvi intensiivsust ja kontrasti. Mõnedel seadmetel ekraan puudus. Ekraani puudumise tõttu maksis meediamängija vähem, kuid meediat oli seetõttu halvem sirvida.

Tööprotsess

Helilaine muudetakse digitaalse diskreetimisega kahendarvude jadaks, mida saab hoida digitaalses vormingus. Meedia taasesitusel loetakse helifailid vahemällu, mis edastatakse audiokodekisse, et muuta see dekodeeritud impulsskoodmodulatsioon heliks. Üldiselt dekodeeritakse 2–20 korda kiiremini päris kiirusest, seega hoitakse dekodeeritud heli puhvris seni, kuni digitaal-analoogmuunduril on vaja seda esitada. Enne heliväljundisse jõudmist läheb analoogsignaal läbi helivõimendist.^[8] Energia säästmiseks läheb seade väikese võimsuse režiimi seni, kuni puhver tühjaks saab.

Enamiku kaasaskantavate meediamängijate toiteallikaks on laetavad akud. Nendel meediamängijatel on 3,5 mm pulkpistik, kuhu saab ühendada kõrvaklapid või stereosüsteemi. Mõnedel seadmetel on ka sisseehitatud kõlarid, kuid need on üldiselt kehva kvaliteediga.

Aegunud vormingud

AMV

AMV on video pakkimise algoritm, mis hoiab umbes 4 pikslit informatsiooni baidi kohta. See algoritm toetab resolutsioone vahemikus 96x96 kuni 208x176 ja 12 või 16 kaadrit sekundis. 30-minutine video oleks umbes 100 MB suur resolutsioonil 160x120. AMV on võrreldes uuema standardiga MPEG-2, mille tihendustegur on 10 pikslit baidi kohta, ebatõhus.^[9]

MTV

MTV-videovorming koosneb 512-baidisest päisest, mis näitab MP3-vormingus failide esitamisel pakkimata pildifaile. Selle protsessi ajal saadetakse helikaadrid kiibistiku dekoodrisse ja mäluviit seatakse järgmisele pildile videovoos. Selle meetodi jaoks ei ole vaja dekodeerimiseks lisariistvara, kuid selle mälukasutus on suurem. Minutise video failimaht on umbes 24 MB.^[10] Seetõttu on MP4-mängijal, mis kasutab MTV-videovormingut, videovoogu lahti pakkiva mängijaga võrreldes vähem efektiivset mahtu.

Viited

1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2022. Vaadatud 1. mail 2022.
2. https://www.bhphotovideo.com/explora/mobile/buying-guide/portable-digital-media-players
3. https://www.techopedia.com/definition/903/mpeg-1-audio-layer-3-mp3
4. https://www.encyclopedia.com/manufacturing/encyclopedias-almanacs-transcripts-and-maps/mp3-players
5. https://www.tomsguide.com/reference/audio-file-formats-what-they-are-and-why-they-matter-to-your-music-listening
6. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2017. Vaadatud 2. mail 2022.
7. https://rockchip.fr/Rockchip%20RK28xx%20TRM%20V0.2.pdf
8. https://electronics.howstuffworks.com/mp3-player.htm
9. https://docs.fileformat.com/video/amv/
10. https://fileinfo.com/extension/mtv