Kaitsetööstus ehk sõjatööstus on tootmisharu, mis tegeleb sõjatehnika tootmise, korrashoiu ja arendamisega.
Paljud arenenud riigid omavad kohalikku relvatööstust riigi relvajõudude varustamiseks. Kaitsetööstus arendab, toodab, ostab ja müüb relvi, laskemoona ja muud sõjalist varustust, sealhulgas: raketid, sõjalennukid, sõjaväe sõidukid, laevad, elektroonilised süsteemid, vaatlusvahendid, riidevarustus jms.
Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) hinnangul olid sõjalised kulutused aastal 2012 umbes 1,8 triljonit USA dollarit.[1] See on suhteline langus võrreldes 1990. aastaga, mil sõjalised kulutused moodustasid 4% maailma SKPst. Tuleb tähele panna, et mitte kogu 4% ei lähe sõjatehnika soetamisele, vaid teatud osa sellest. 100 suurima relvamüügiga tegeleva ettevõtte müügikäive ulatus SIPRI hinnangul 2012. aastal 395 miljardi USA dollarini.[2] Viis kõige suuremat relvade eksportijat olid aastatel 2010–2014 USA, Venemaa, Hiina, Saksamaa ja Prantsusmaa ning viis suurimat importijat olid India, Saudi Araabia, Hiina, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja Pakistan.[3]
Osades riikides on märkimisväärne legaalne või illegaalne relvade müük kodanike tarbeks. Ebaseaduslik käsirelvade müük esineb paljudes riikides ja piirkondades, kus on poliitiliselt ebastabiilne keskkond. Small Arms Survey hinnangul on maailmas ringluses 875 miljonit käsirelva, mis on toodetud rohkem kui 1000 ettevõtte poolt 100 riigis. [4]
Kuna sõjatehnikat ostetakse riigihangetega, siis sõjatööstus on tihedalt seotud poliitikaga. Seos poliitika ja relvakaubanduse vahel võib põhjustada olukorra, mida USA president Dwight D. Eisenhower kirjeldas kui sõjalis-tööstuslik kompleksi, kus relvajõud, kaubandus ja poliitika on tihedalt seotud, nii nagu tegelikult Euroopa kaitsehanked toimivadki, "European Multilateral Defence Procurement".[5] Erinevad ettevõtted nii avalikus kui ka erasektoris konkureerivad müügilepingutele, mis on väärt miljardeid dollareid. Üldjuhul on tegu avaliku konkursiga, kuid esineb olukordi, kus otsuseid tehakse salastatult.
Kaitsetööstusega seotud eripäraks on ka vastuostud. Tüüpiline vastuost on see, kus varustust hankiv riik nõuab müüvalt ettevõttelt, et see pakuks majanduslikke vastuoste või kompensatsiooni selle eest, et just selle ettevõtte müüdavat süsteemi või asju ostetakse. Vastuostud võivad sisaldada lihtsalt asjade ostmist, turundusabi, investeeringuid riiki, tehnoloogiate siirdamist jne. Samuti võib olla vastuostuks kokkulepe, et müüja toodab osa ostetavast kaubast ostja riigis.[6]
Eesti kaitsetööstuse eesmärgid on sõnastatud Kaitseministeeriumis välja töötatud kaitsetööstuspoliitikas. Selle kohaselt on Eesti kaitsetööstuspoliitika eesmärk rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise, ekspordile orienteeritud ja lisaväärtust loova kaitsetööstuse tekkimine ning püsimine Eestis, mis on riigi usaldusväärne partner rahu-, kriisi- ja sõjaajal. Kaitsetööstust käsitletakse laiapindse riigikaitse osana, hõlmates kahese kasutusega kaupade tootmist. Kui riiklikust julgeolekuhuvist tulenevalt on riigi osalemine kaitsetööstuses otstarbekas, siis riik kaalub sellist võimalust, seejuures on riigi jaoks oluline ressursside fokuseerimine, pragmaatiline lähenemine, toetava keskkonna loomine ja protektsionismi vältimine. Kaitsetööstuspoliitika definitsiooni järgi tegelevad kaitsetööstusettevõtted kaitse- ja julgeolekuotstarbelise teadus- ja arendustööga, tootmisega või osutavad sellega seotud teenuseid. Kaitsetööstuspoliitika sedastab, et kaitsetööstust eristab teistest tööstusharudest tihe koostöö riigi ja ettevõtete vahel, mis seab mõlemale kõrgendatud nõuded, näiteks toodangu piiratud kasutajatering, erandlik ekspordirežiim ja müügikeskkond, kõrgendatud tööstusspionaažioht ja kõrgendatud turvanõuded.[7]
Kaitseministeeriumi definitsiooni kohaselt hõlmab kaitsetööstus Eestis muu hulgas:
Eestis koondab kaitsetööstusega seotud ettevõtteid Eesti Kaitsetööstuse Liit, mis on asutatud 2009. aastal ja kuhu kuulub üle 100 ettevõtte erinevatest majandussektoritest. Liidu visiooniks on luua rahvusliku ja rahvusvahelise kapitali koostöö kaudu sünergia Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ning kaitsevaldkonna toodangu ekspordiks. [9]
Tuntumad Eesti kaitsetööstusettevõtted on Baltflex, Baltic Workboats, BHC Laboratory, Bristol Trust, Bytelife Solutions, Cybernetica, Defendec, Eesti Arsenal, Eli, Englo, Galvi-Linda, Guardtime, Maru, Milectria EST, Milrem LCM, Milrem Robotics, Nord Arms, Nordic Armoury, Profline, Rantelon, Samelin, Semetron, Skeleton Technologies, Tactical Solution, Telegrupp, Terramil, Threod Systems, Toci jpt.[10]
Eesti kaitsetööstuse tugevamateks valdkondadeks on:
Eestis liigitatakse relvad sõjaväe-, teenistus- ja tsiviilrelvadeks. [12] Sõjaväerelvi võivad hallata Eestis vaid Kaitsevägi ja Kaitseliit.[13] Laskemoona, paukpadruneid ja lõhkepakette hangib Eesti kaitsevägi riigihangetega erasektorist, peamiselt välismaalt.[14]
Küberturvalisuse valdkond on saamas oluliseks osaks kaitsetööstuses, kuna NATO 2013. aasta analüüsi hinnangul peetakse küberründeid üheks suurimaks riskiks riigikaitsele järgmise kümne aasta jooksul.[15] Seega tehakse suuri investeeringuid küberjulgeoleku valdkonda, et kaitsta üha enam digitaaltehnoloogiaid kasutusele võtvat ühiskonda. Sõjatööstuses on ülioluline kaitsta järelevalve- ja luuresüsteeme. Näiteks USA valitsus eraldas 2016. aastal sellesse valdkonda 14 miljardit dollarit. Inglismaa on eraldanud 860 miljonit naela riigi küberkaitseprogrammi jaoks.[16]
Investeeringute kasvades tõuseb ka nõudlus kvaliteetsemate ja uuemate küberkaitsesüsteemide järele, mistõttu ka turg laieneb. Peamised organisatsioonid, mis tegelevad küberkaitsesüsteemide väljatöötamisega, on Intel, Lockheed Martin, Northrop Grumman, Raytheon, The Boeing Company, General Dynamics.[17]
Eesti tutvustas 2004. aastal, kohe pärast NATOga ühinemist, mõtet luua NATO küberkaitsekeskus. 2006. aastal kiitis NATO ülemjuhataja idee heaks ning 2007. aastal algasid läbirääkimised, et leida potentsiaalseid sponsoreerivaid riike. NATO küberkaitset koordineerib NATO küberkaitse koostöö keskus, mille kõrgeimaks eesmärgiks on saada küberkaitse alal peamiseks autoriteediks nii NATO siseselt kui ka NATO partnerite seas. Asutuse reaalseks eesmärgiks on edendada organisatsioonisisest suutlikkust, koostööd ja informatsiooni jagamist NATO liikmete seas. Seda saavutatakse tänu haridusele, uurimus- ja arendustööle ja konsulteerimistele.
Tabelis kasutatavad ühikud on trendi näitajad, kus numbrid näitavad mitu miljonit USA dollarit 1990. aasta hindade järgi. Need väärtused ei kajasta reaalseid rahavooge, kuid näitavad umbkaudselt relvaveo mahu hinda, sõltumata sõlmitud lepingu hinnast, mis võib olla null, kui tegu on sõjalise abiga. Väärtused pärinevad Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudilt.[18]
| 2014 seis | Riik | Relvaeksport |
|---|---|---|
| 1 | Ameerika Ühendriigid | 10194 |
| 2 | Venemaa | 5971 |
| 3 | Hiina | 1978 |
| 4 | Prantsusmaa | 1200 |
| 5 | Saksamaa | 1110 |
| 6 | Inglismaa | 1083 |
| 7 | Iisrael | 1074 |
| 8 | Hispaania | 824 |
| 9 | Itaalia | 786 |
| 10 | Ukraina | 664 |
Tabelis kasutatavad ühikud on trendi näitajad, kus numbrid märgivad miljoneid USA dollareid. Need väärtused ei kajasta reaalseid rahavooge, kuid näitavad umbkaudselt relvaveo mahu hinda, sõltumata sõlmitud lepingu hinnast, mis võib olla null, kui tegu on sõjalise abiga. Väärtused pärinevad Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudilt.[19]
| 2014 seis | Riik | Relvaimport |
|---|---|---|
| 1 | Saudi Araabia | 2629 |
| 2 | India | 1550 |
| 3 | Hiina | 1357 |
| 4 | Indoneesia | 1200 |
| 5 | Vietnam | 1058 |
| 6 | Taiwan | 1039 |
| 7 | Araabia Ühendemiraadid | 1031 |
| 8 | Austraalia | 842 |
| 9 | Oman | 738 |
| 10 | Singapur | 717 |
Eksisteerivad rahvusvahelised piirangud väike- ja tavarelvastuse ning massihävitusrelvade väljatöötamise, tootmise, varumise, leviku ja kasutamise suhtes.[20] Relvastuskontroll kehtestatakse tüüpiliselt diplomaatia abil ehk piiranguid püütakse kehtestada rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete teel. Näiteks, aastal 1968 sõlmiti tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT), mis on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on hoida ära tuumarelvade ja tuumarelvade valmistamise tehnoloogia levikut, edendada tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise alast koostööd ning soodustada desarmeerimist.[21] Eesti liitus selle lepinguga 1992. aasta jaanuaris.