Kalingur

Köitekalingur, parem ja pahem pool

Kalingurköite kaaned ja kinnitamata raamatuplokk

Kalingur on labase sidusega, pleegitatud või värvitud, reeglina ka tugevasti apreteeritud puuvillane, harvem linane kangas. Kalinguri kasutatakse vaheriidena ja raamatute köitmiseks (19. sajandil oli see sage kirjastusköidete materjal).^[1]

Kanga nimetus on tuletatud Calicuti linna nimest Lõuna-Indias.^[2]

Nimetused teistes keeltes

Eesti keelde on kalinguri nimetus jõudnud ida poolt, slaavi keeltes on vastavad sõnad коленкор, каленкор^[3]. Saksa keeles on sama etümoloogiaga nimetus Kaliko, mis aga on tähistanud hoopis teist tekstiili, 18. sajandil moodi läinud, kalingurist märksa peenemat trükimustrilist puuvillkangast (sits, chintz), samuti tähistab seda ingliskeelne calico. Inglise keeles kasutatakse köitekalinguri ja vaheriidekanga kohta sõna buckram, mis tähistab väga jäika labases siduses kootud materjali, mis ei pea tingimata olema puuvillane ja mis on mõnikord kootud isegi hobusejõhvilisandiga.

Kolmevärvilise kassi värvust tähistav väljend "kalingurmustriline" on tuletatud mitte köitmisel kasutava kalinguri, vaid trükitud sitsriide (calico) nimetusest.

Viited

1. A. Tervonen. Kangad. Argo, 2016
2. Kalingur. Eesti Entsüklopeedia
3. Sõnaveeb^{[alaline kõdulink]}