Kapillaarpäsmake ehk veresoontepäsmake ehk neerupäsmake ehk glomerulus ehk glomeerul (ladina glomerulus renalis, ains glomerulus, mitm glomeruli) on paljude selgroogsete loomade neerudes paiknevate nefronite neerukehakeste põhiosa.[1]
Kapillaarpäsmakesi ümbritseb päsmakesekihn (Bowmani kihn) ja nende sisepind on kaetud podotsüütidega. Neerupäsmakeste ülesandeks on esmasuriini filtreerimine. Glomerulaarfiltratsioon baseerub vererõhul ja kapillaaripäsmakeses on vererõhk kõrgem kui harilikus kapillaaris.
Kui arterites langeb vererõhk alla 60 mmHg siis glomeruluste töö lakkab.[2]
Kapillaarpäsmakeste areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Uuringud Thamnophis sirtalis madudega tuvastasid neil 100 neerupäsmakest.[3]
Neerupäsmakesse suubub verd toov toomaarteriool (arteriola afferens), milleks on neeruarteri haru (arteriola glomerularis afferens) ja väljub viimasoon (arteriola glomerularis efferens).[4] Neerupäsmakese lähedal paikneb proksimaalne vääniline neerutoruke.[5]
Inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud madude sülg, sattudes inimese vereringesse, võib avaldada maohammustuse mürgistuse korral toimet ka neerupäsmakestele.
Inimestel seostatakse neerupäsmaskestega diabeetilise neerukahjustuse teket, põhjustades neerupäsmakeste skleroosi e. glomeruloskleroos e. Kimmelstieli-Wilsoni sündroom ja lisaks päsmakestes olevate veresoonte (arterite ja arterioolode) skleroosi.[6]