Kapten Granti lapsed

Kapten Granti lapsed
Originaali pealkiri	Les Enfants du capitaine Grant
Autor	Jules Verne
Tõlkija	Anna Kõrv
Päritolumaa	Prantsusmaa
Keel	prantsuse
Žanr	seiklusromaan
Kirjastaja	Pierre-Jules Hetzel (originaal) G. Kuhs (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1867-1868 (originaal) 1889 (eesti keeles)
Lehekülgi	452

"Kapten Granti lapsed" on prantsuse kirjaniku Jules Verne’i seiklusromaan.

Eesti keeles ilmus teos kõigepealt Anna Kõrva tõlkes 1889. aastal pealkirjaga "Kapten Grant'i lapsed, ehk, Teekond ümber Maailma" (kirjastaja G. Kuhs) ning tõlke kordustrükid aastatel 1891 (kirjastaja H. Mathiesen) ja 1902 (kirjastus Valgus). Hilisemates trükkides on kasutatud Marta Sillaotsa tõlget.

Sisukirjeldus

Raamat räägib teadmata kadunud šoti meremehe kapteni Granti otsingutest. Jahtlaeva Duncan meeskond püüab merest vasarhai, kelle kõhust leitakse pudelisse suletuna kolm halvasti säilinud kirja. Kirjade dešifreerimisel selgub, et mõned aastad varem teadmata kadunuks jäänud laev Britannia hukkus ning kapten Grant ja kaks madrust pääsesid 37. lõunalaiuskraadil kaldale. Laeva omaniku lord Glenarvaniga astuvad ühendusse kapten Granti lapsed Mary ja Robert, kelle olukorrast liigutatuna asutakse nende isa otsima. Põhiprobleemiks merehädaliste asukoha määramisel on pudelposti kehv säilivus, mis võimaldab säilinut mitmeti tõlgendada. Ainsaks kindlaks orientiiriks on juba nimetatud 37. lõunapoolkera paralleel.

Édouard Riou illustratsioon prantsuse väljaandes

Lord Glenarvanist, tema abikaasast ning lähikondlastest koosneva otsingurühmaga liitub juhuse tahtel ka prantsuse geograaf Jacques Paganel, kes, soovides Indiasse jõuda, astus oma hajameelsusest tingituna Tšiili suunas sõitma asuvale Duncanile. Saatusega leppides ning seiklusi otsides otsustab Paganel oma geograafia-alased teadmised rühma käsutusse anda.

Esialgse tõlgenduse kohaselt asutakse kapten Granti jälgi otsima Patagoonia rannikult. Otsingud ei anna tulemusi, misjärel tõlgendab Paganel dokumenti uuel viisil ning soovitab kapten Granti otsida Austraalia rannikult. Austraalias kohtuvad nad Britannia pootsmani Ayrtoniga, kes nõustub neid laevahukupaika viima. Selgub aga, et Ayrton on reetur, kes üritas Britannial mässu tõsta ning tõsteti selle eest Austraalia rannikul kaldale. Ta üritab Duncanit kaaperdada ning seda oma endistest sunnitöölistest koosneva kaaskonnaga piraadilaevaks muuta, kuid tänu Paganeli järjekordsele hajameelsushetkele see kava ebaõnnestub. Austraalia maismaal hättajäetud otsingurühm, mille koosseisus on Glenarvanid, Granti lapsed, Paganel ja mõned madrused, arvavad aga, et Duncan on kaaperdatud, ning sõidavad juhusliku laevaga Uus-Meremaale Aucklandi, et sealt mõne laevaga tagasi Euroopasse saada. Laev läheb aga tormis põhja ning kaldale jõudnud otsingugrupp langeb inimsööjatest maooride kätte vangi. Õnneliku juhuse tõttu õnnestub neil põgeneda ning jõuda tagasi Duncanile, mis Paganeli sulevääratuse tõttu Uus-Meremaa idarannikul patrullis.

Ayrton, kes pärast ebaõnnestunud mässukatset Duncanile vangi võeti, lubab rääkida kõike, mida ta kapten Granti asukohast teab, üksnes juhul, kui teda Briti võimudele välja ei anta, vaid jäetakse mõnele asustamata saarele. Kuigi Ayrtoni tunnistustest kasu ei ole, peab Glenarvan sõna ning Duncan suundub asustamata Tabori saarele, kust juhuse läbi leitakse ka kapten Grant koos kahe Britannia madrusega. Ayrton jäetakse üksinda saarele, et ta seal oma süütegude üle järele mõtleks ning meelt parandaks. Ayrtoni edaspidisest elukäigust annab ülevaate Jules Verne'i hilisem romaan "Saladuslik saar".

Välislingid