Kartulitärklis ehk kartulijahu[1] (ladina keeles Amylum Solani) on looduslikult hariliku kartuli mugulates oleva tärklise vastava töötlemise tulemusel saadav aine.
Kartulitärklis on ka kartulitest eraldatud tooraine mitmetele tööstustele (paberitööstus, toiduainetetööstus, alkoholitööstus, ravimitööstus jt).
Toidulisaainena on tööstuslikult valmistatud kartulitärklis söödav toiduaine ja seda loetakse taastuvaks tooraineks. Kartulitärklis ei sisalda gluteeni.
Tööstuslik kartulitärklise tootmine sai alguse eeldatavasti 18. sajandil.
Kartulitärklisetööstuse vabrikuid leidub pea kõikjal maailmas. Esimene kartulitärklise toomise tehas Saksamaal asutati aastal 1765. Tänapäeval töötab Saksamaal tuhandeid alkoholitootmisettevõtteid (põhitooraine on kartul) ning ka tuhandeid kartulipõhise siirupi ja kartulitärklise tehaseid. Kartulitärklist toodavad näiteks AGRANA Stärke GmbH, AVEBE, Cargill, Emsland Group, Lyckeby, Südstärke GmbH jpt.[2]
Kartulitärklisest alkoholi valmistamisel on levinud mitmed meetodid: nii kartulitärklise fermenteerimise kui ka eelnevalt kartulitärklisest suhkru valmistamise teel.[3]
Kartulitärklisest suhkru valmistamise meetodi avastas aastal 1812 Saksa keemik Gottlieb (G.S.C.) Kirchhoff.[4]
Toiduainetööstused ja toitlustusettevõtted kasutavad toidulisaainetena keemiliselt (alused, happed, soolad), ensümaatiliselt või füüsikaliselt töödeldud nn modifitseeritud tärkliseid.
Kodustes majapidamistes kasutatakse tänapäeval osaliselt kartulitärklist ka toiduvalmistamisel.
Kartulitärklis talub halvasti nii termilist kui ka mehaanilist töötlust, seetõttu tuleb toiduvalmistamisel võtta arvesse nõuandeid temperatuuride (segada külma veega) ning valmistusviiside kohta (mitte keeta).
Kartulitärklist kasutatakse kastmete, kissellide, pudingite ja muude toitude paksendajana, aga ka küpsetistes (biskviittainas, kartulijahutordis).
Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Stärke seisuga 30.11.2013.