Kaudtuli

Kaudtulelaskmine. Haubitsa õiges suunas sihtimiseks kasutatakse kollimaatorit (esiplaanil kolmjalal)

Kaudtuli ehk kaudtulelaskmine on sihtimine ja laskmine maismaal või veekogul asuva relva või relvasüsteemiga reeglina maismaal asuva, kuid tulepositsioonilt mitte nähtava sihtmärgi pihta, vastandina otsetulele, mille korral sihtmärki nähakse ja selle pihta lastakse otse. NATO dokumentides on kaudtuli defineeritud kui "Tulistamise meetod, mille korral sihtija ei näe sihtmärki." [1] Kaudtuli on üks lahingu tuletoetuse komponentidest. Osa kaudtule relvadest võimaldab ka otsetulena laskmist. Sihtimist teostatakse asimuudi, tõstenurga ja vajamineva lõhkelaengu koguse leidmisega, vajadusel tehakse sihtimises parandusi lähtuvalt tabamuste täpsusest; see eeldab, et sihtmärki jälgitakse mingi teise üksuse poolt.

Teisiti nimetatakse ka kaudtuletoetuseks, suurtükiväetuleks või miinipildujatuleks.

Põhimõte

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaudtule laskmise ja korrigeerimise lihtsustatud näide

Kaudtulelaskmine toimub üldjuhul vastasega kokkupuutes tegutsevate ja kaugemal positsioonil asuvate üksuste koostööna. Oma olemuse tõttu on kaudtule mürsu lend kõrge trajektooriga, mis tõttu on tähtis kaudtule tegevuse koordineerimine õhujõududega. Trajektoori kõrgust on võimalik leida teades vaid mürsu lennuaega, mis laskeandmetega koos alati leitakse. Maksimaalse laskekauguse saavutamiseks tuleb teoorias kasutada tõstenurka 45°.

Kaudtule eesmärgiks on toetada omade üksuste tegevust vastase häirimise ja hävitamisega ning teha vastutegevust vastaste kaudtule üksustele.

Efektiivseks kaudtule laskmiseks on vaja:

  1. määrata relva (relvasüsteemi) tulepositsiooni täpne asukoht ja põhisuund,
  2. määrata mõjutamist vajava sihtmärgi asukoht ja edastada tulepositsioonile,
  3. leida ballistiliste andmete alusel relva (relvasüsteemi) laskeandmed sihtmärgi tabamiseks,
  4. suunata relva (relvasüsteemi) laskeseade leitud tõstenurga ja suunaga sihtmärgi tabamiseks,
  5. laadida relv (relvasüsteem) ette nähtud laskemoonaga,
  6. tulistada relvast laskemoon sihtmärgi pihta,
  7. vaadelda ja fikseerida tule mõju sihtmärgis.

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]
Coehoorni miinipildujad 1865.a

Aastasadu kasutusel olnud Coehoorni miinipilduja oli üks esimesi laialdaselt kasutatud kaudtule laskmise vahendeid, mida kasutati kuni 19. sajandi keskpaigani. Selle tõstenurk on fikseeritud, seega laskekauguse varieerimiseks tuli lisada sobiv kogus lõhkeainet. Coehoorni miinipilduja eeliseks oli selle mobiilsus, kuid see oli ebatäpne.

Kaudtuld kasutati vähesel määral juba Waterloo lahingus. Täpsemini välja arvestatud ja suunatud kaudtuld hakati laialdaselt kasutama 19. sajandi lõpul seoses relvastuse ja tehnoloogia arenguga. 1889. aastal ilmus Venemaal selleks ka esimene teadaolev vastav juhend "Lahingu tuletoetus varjatud positsioonidelt". Laialdaselt kasutati kaudtuld juba Vene-Jaapani sõjas, eriti edukalt Jaapani poolt [2]. Esimeseks maailmasõjaks kaudtuli domineeris lahinguväljal oma kaitsva jõuga. Saksa vägedes lisati haubitsad (suurtüki pataljonid) igasse brigaadi. Nende laskeulatus sellel ajal oli kuni 7,5 km, mis oli tunduvalt parem selleaegsete prantslaste relvade 4 km vastu. Paljud tänapäeval suurtükiväelaste baasteadmised kujunesid piinarikkalt välja aastatel 1914–1917, kui suurtükid said palju lahingtegevust.[2] Alates 1906. aastast võeti paljudes riikides kasutusele kasutajasõbralikumad suurtükkide panoraamsihikud.

Tehnoloogia arenguga 20. sajandil arenes aeglaselt ka lasketäpsus, samal ajal kui laskekaugus viiekordistus võrreldes I maailmasõja aegse olukorraga, ulatudes kuni 30 kilomeetrini. Selle jaoks on vaja osata täpselt arvestada lennutrajektoori ja teha täpseid mõõtmisi ilma kohta. Arvutite kasutuselevõtt tõi täpsuses suure edasimineku, mis tähendab, et esimese lasuga sihtmärki tabada oli suurem. Samuti arenesid ka sihtmärgi andmete leidmise meetodid, näiteks laserkaugusmõõdikud ja GPS.[2]

Ajalooliselt on kaudtuli tekitanud rohkem lahinguvigastusi kui ükski teine relvaliik, mistõttu vahel kutsutakse seda ka lahinguvälja kuningaks [2].

Sihtimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjoontes on sihtimiseks vaja kolme parameetrit: kaks relva suunamiseks ja üks mürsu algkiiruse teadmiseks. Relva suunamiseks kasutatavaid parameetreid nimetatakse asimuudiks (nurk horisontaaltasandis) ja tõste (nurk vertikaaltasandis). Esimest leitakse mingi kindlaks määratud nurga (põhisuuna) suhtes, mis on määratakse väga täpselt laskepositsiooni ettevalmistamise ajal. Teine sõltub sihtmärgi kaugusest laskepositsioonist ja mürsu algkiirusest, mis saavutatakse erineva koguse lõhkelaenguga. Mürsu trajektoori mõjutavad muuhulgas ka atmosfääri tingimused, lasketoru diameetri muutumine, laskemoona erinevused ja laskepositsiooni ning sihtmärgi kõrguste vahe. Ostetule korral kasutatavad sihikud võivad olla varustatud seadmetega, mis kompenseerivad neid efekte.

Kaudtule korral sihtija ei näe sihtmärki, mis tähendab, et laskeandmed (asimuut, tõste ja laeng) tuleb leida sihtmärgi andmete põhjal. Selle jaoks on kaudtule üksuste juures laskeandmete arvestajate meeskonnad, kelle ülesandeks on sihtmärgi andmetest laskeandmete arvutmine, kasutades arvestuslauda või arvutit.

Kaudtule ja mõju liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigepealt liigitatakse kaudtuld kui

  • vaadeldud ja
  • mittevaadeldud.

Vaadeldud kaudtuleks nimetatakse sellist kaudtuld, kui sihtmärk on mõne eespool asuva üksuse vaatluse all. Kuna peaaegu mitte kunagi ei ole piisavalt kaudtule üksusi ja laskemoona, et tagada toetus kõikidesse sihtmärkidesse, siis vaatlusega on võimalik tagada, et kaudtule efektiivsus oleks maksimaalne, mistõttu on just see kaudtule liik levinum. Mittevaadeldud kaudtule korral ei ole sihtmärk ühegi üksuse vaatluse all. See tähendab, et tuleb ennustada, kus sihtmärk asub ning selle ennustuse põhjal sihtmärki mõjutada. Mõjutuse efektiivsust saab kontrollida alles pärast läbi vaatluste.[2]

Vaatlusi ja/või tuletellimusi teostatakse tavaliselt tulejuhi, eesliinil olevate jalaväe üksuste, luureüksuste, õhuvägede, droonide või radari poolt.

Sihtmärgi mõjutamise liigid[2]:

  • Hävitamine – sihtmärk pole enam lahinguvõimeline. Üldjuhul vajab teostuseks palju suurejõulist lõhkevat laskemoona (HE ammunition) või suurt hävitusvõimet.
  • Neutraliseerimine – sihtmärk ei ole ajutiselt lahinguvõimeline. Kõige levinum mõjutamise liik. Ei vaja nii suures koguses suurejõulist lõhkevat laskemoona kui hävitamine.
  • Maha surumine – takistab sihtmärgil lahingülesannete täitmist maha surumise ajal. Võib kasutada ka mittelõhkevat laskemoona.
  • Mitteletaalne laskemoon – suits, valgus ja elektrooniline sõjatehnika, mis võivad häirida, eksitada ja nõrgestada sihtmärki. Seda kasutatakse vastase lahinguvalmiduse vähendamiseks.
  • Kaudtulega luure – kaudtulega mõjutatakse ala, kus vastane võib peituda. Selle eesmärgiks on vastast välja meelitada liikumise või vastutulega, kuid see ei tööta alati.

Kaudtule tellimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et kaudtuli oleks efektiivne ja õigeaegne peab, tule tellimine olema täpne, mõlemale poolele mõistetav ja kiire. Tuletellimuse edastamiseks on vaja kaudtuleüksusele anda järgnev info[3]:

  1. sihtmärgi asukoht,
  2. sihtmärgi kirjeldus (näiteks jalaväerühm ja masinad),
  3. sihtmärki ümbritsev maastik,
  4. soovitud mõju sihtmärgile,
  5. aeg, millal mõju peab sihtmärki jõudma.

Sihtmärgi asukoha määramiseks kasutatakse põhiliselt kolme meetodit.

Topograafiliste koordinaatide meetod. Sihtmärgi asukoht määratakse koos kõrgusega merepinnast vähemalt 60-meetirise täpsusega ja kaheksakohaliste koordinaatidena. Seda kasutatakse siis, kui on vaja varjata tulejuhi asukohta või sihtmärgi koordinaate on lihtsam määrata.[3]

Polaarkoordinaatide meetod. Sihtmärgi asukoht osutatakse suuna ja kaugusena tulejuhist sihtmärgini. Suund edastatakse 10 tuhandiku (täisring on 6400 tuhandikku) täpsusega ja kaugus edastatakse 50-meetrise täpsusega. Tulejuhi asukoht tuleb kaudtule üksusele edastada vähemalt 60-meetrise täpsusega. Kui tulejuhi ja sihtmärgi vaheline kõrguste vahe ületab 35 meetrit, edastatakse andmed ka selle kohta.[3]

Ülekande meetod. Sihtmärgi asukoht teatatakse ülekandena orientiirist, mis on varem kokkulepitud, või sihtmärgist, mille koordinaadid on teada kaudtuleüksusele. Sellisel puhul edastatakse suund tulejuhist sihtmärgini 10 tuhandiku täpsusega, korrektiiv selles suunas vasakule-paremale 50-meetrise täpsusega ja kaugemale-lähemale 50-meetrise täpsusega. Kui orientiiri ja sihtmärgi kõrguste vahe ületab 35 meetrit, edastatakse andmed ka selle kohta.[3]

Mida täpsemalt on sihtmärgi andmed määratletud, seda täpsemalt on võimalik kaudtuli sihtmärgile suunata ja seda piisavalt efektiivselt mõjutada. Korrektiivide tegemine käib samamoodi nagu ülekande meetod, kus orientiiriks on eelmine laskmine. Kuna kaudtule mõjuala on suur, siis on olenevalt relva kaliibrist paika pandud ohutuskaugused, millest lähemale ei ole omadel üksustel soovitatud tuld tellida.

Ohutuskauguste rusikareegel vastavalt kaliibrile[4]:

  • 100 m – 40 mm
  • 200 m – 60 mm
  • 300 m – 81 mm
  • 400 m – 105 mm
  • 500 m – 155 mm
  • üle 600 < 155 mm

Relvastus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval kasutatavad kaudtulerelvad:

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ AAP-6 NATO Glossary of Terms and Definitions
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Indirect Fire" (inglise keeles). Vaadatud 10.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Toomas Luik. Reservväelase teatmik 2015, Eesti Kaitsevägi, 2015.
  4. ↑ "Indirect Fire" (inglise keeles). Vaadatud 10.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)