See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2012) |
Kawasaki haigus ehk Kawasaki tõbi ehk mukokutaanne lümfadenopaatiline sündroom ehk limaskesta-naha-lümfisõlme sündroom (ka Kawasaki sündroom) (ladina keeles morbus Kawasaki) on kuni viieaastastel lastel harva esinev autoimmuunhaigus, millele on iseloomulik südame pärgartereid tabav nekrotiseeriv põletik koos mukokutaanse lümfisõlmede sündroomiga.[1]
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooni 10. versioonis (RHK-10-s) on Kawasaki haiguse kood [M30.3].
Kawasaki haiguse etioloogiat peetakse seni ebaselgeks. Kawasaki haiguse võivad esile kutsuda nii viirused kui ka mikroobid.
Kawasaki haiguse hüpoteesiks on haiguse ägedas faasis vaskuliidi teke immuunsüsteemi aktiveerumisel tsütokiinide ja antikehade komplekteerimisega. Patogeneesis võib oluline roll olla ka närvirakkude kasvufaktoril, kuna haigete vereseerumi NGF-i tase on märkimisväärselt kõrge.[2]
On tuvastatud, et IgA-plasmarakud infiltreerivad veresoonte (sh koronaararterite) seinu ja selle tagajärjel tekkiv vaskuliit võib viia aneurüsmide ja trombooside tekkeni.
Haiguse ägenemine algab harilikult kõrge palavikuga 38–40 kraadi juures ja võib püsida 1–2 nädalat.
Haigusele on iseloomulik konjunktiviit, huulte lõhenemine, suu limaskesta, äge keskmiste veresoonte vaskuliit, lümfisõlmede põletik, südame pärgarterite ahenemine ning punetav lööve nii kätel, jalgadel kui ka kehal.
Kliiniline hinnang on nahalööbega haiguste puhul ebausaldatav, kuid teatud tüüpilist välispilti saab kirjeldada.
T. Kawasaki koos kaasautoritega pani 1974. aastal kirja Kawasaki haiguse diagnostilised kriteeriumid:
Kawasaki haiguse sümptomid võivad varieeruda ja seetõttu on haiguse diagnoosimiseks vajalik esimene kriteerium ja neli kriteeriumi ülejäänud viiest (2–6).
Maasikakakeele ning kehatüve ja jalgade erüteemi tõttu võidakse haigust pidada vahel ekslikult sarlakiteks ja kaela lümfadenopaatia tõttu mumpsiks.
Ägedas faasis esineb aseptilist meningiiti.
Ägedas faasis on patsientidel EKG-s madal voltaaž, esineb arütmiaid, pikenenud PR- ja QT-intervallid, ST-T muutused. Samuti esineb koronaararterite laienemist ja aneurüsme.
Laboratoorselt esineb leukotsütoos.
Pärgarterites esineb kogu seina haarav äge põletik granulotsüütide, mononukleaarsete rakkude ja eosinofiilidega.[1]
Levinuimad ja raskemad tüsistused on veresoonkonna kahjustused: artriit, müokardiit, perikardiit ja müokardiinfarkt ning kardiomegaalia ja südamepuudulikkus.
Esimesena kirjeldas haigusjuhtu oli 1961. aastal Jaapanis lastearst Tomisaku Kawasaki (sünd 1925).