Kerjusmunk (ladina keeles kasutatakse sõna frater 'vend', inglise keeles friar) on munk, kes kuulub mõnda rooma-katoliku kerjusmungaordusse. Nagu kõikide ordude, nii ka kerjusmunkade kloostrirajatised ei kuulu kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni. Kõige laiemalt tuntud kerjusmungad on need, kes kuuluvad vanimatesse ordudesse: dominiiklased, frantsisklased, augustiinlased ja karmeliidid.
Kerjusmunkade elukorraldus on vastavalt kerjusmungaordude põhimõtetele apostelliku elu väärtused vaesus, kasinus, alandlikkus ja teenimine. Kui kloostrimungad (näiteks benediktlased, tsistertslased) pühenduvad jumalateenimisele ja askeesile kloostriseinte vahel oma suletud kogukonnas, töötavad kerjusmungad palju ilmalike inimeste keskel ja elavad toetustest või heategevusest. Tõotuse andmisega pühenduvad kerjusmungad oma töös laiemale alale kui kloostrikogukond, näiteks maakonnale või provintsile, ja nad liiguvad vajadusel ühes asupaigast teise.
Katoliku kirikus jaotatakse kerjusordud järgmisel: neli suurt ordut, mis on ühtlasi neli vanimat, ja väiksemad ordud.
Suured ordud nimetati Lyoni II kirikukogul (1274):
Vana-Liivimaal oli 12 kerjusmungaordude kloostrirajatist, neist kuus tänase Eesti territooriumil. Dominiiklaste kloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Narvas. Frantsisklaste kloostrid olid Tartus, Rakveres ja Viljandis. Karmeliidid ja augustiinlased-eremiidid Eestisse ei jõudnud.
Kaheteistkümnest kloostrist Vana-Liivimaal on tänapäeval on maa peal alles lisaks Tallinna Katariina kirikule Viljandi frantsiskaanide kirik ning Riia dominiiklaste kiriku pikihoone koos värava ja kahe ristikäigu võlvikuga.
Viljandi kirik säilis peale reformatsiooni, sest võeti kasutusele hävinud linnakiriku asemel. Riia kirik läks samuti kohe peale reformatsiooni protestantidele ning on järjepidevalt tegutsenud pühakojana.[2]