Keskkonnapsühholoogia

Keskkonnapsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis keskendub inimeste ja nende ümbruse koosmõjudele. Mõistet "keskkond" määratletakse laialt: see hõlmab looduskeskkonna seisundit, sotsiaalseid olukordi, tehiskeskkondi, õppe- ja teabekeskkondi.

Alates selle loomisest on keskkonnapsühholoogia püüdnud olla teadusharu, mis oleks orienteeritud nii väärtusele kui ka probleemidele. Keskkonnapsühholoogia prioriteediks on lahendada keerulisi keskkonnaprobleeme, saavutamaks üksikisiku heaolu suuremas ühiskonnas.^[1] Kui lahendada inimese ja keskkonna vahelisi probleeme, kas globaalseid või kohalikke, siis peab selleks olema inimkäitumise mudel, mis ennustaks, millistes tingimustes inimesed hästi toime tulevad. Selline mudel aitab kavandada, hallata, kaitsta ja/või taastada keskkonda, mis maksimeeriks inimese poolset mõistlikku käitumist, ennustaks võimalikke tulemusi kui need tingimused ei ole täidetud ja ette näha võimalikke probleemseid olukordi. Keskkonnapsühholoogia arendab sellist inimloomuse mudelit püüdes seejuures säilitada laia ja multidistsiplinaarnset fookust. Uuritakse erinevaid valdkondi nagu ühisomandi haldamine, raja leidmine keerulistes olukordades ning keskkonnast tuleneva stressi mõju inimese võimekusele ja infotöötlusele. Viimasel ajal on koos ühiskonnas ja teaduses kasvava teadlikkusega kliimamuutuste kohta suurenenud ka keskkonnapsühholoogia fookus keskkonna jätkusuutlikkuse küsimuste valdkonnas.^[2]

See väga mitmekülgne paradigma on lisaks psühholoogidele tekitanud huvi ka geograafides, majandusteadlastes, maastikuarhitektides, poliitikutes, sotsioloogides, antropoloogides, haridustöötajates ja tootearendajates, kes kõik on panustanud ka keskkonnapsühholoogiasse.

Kuigi "keskkonnapsühholoogia" on vaieldamatult tuntuim ja kõige põhjalikum kirjeldus valdkonnas, on see ka tuntud kui inimtegurite teadus, kognitiivse ergonoomika, ökoloogiline psühholoogia, keskkonnakäitumise uurimine ja inimese-keskkonna uuringutena. Tihedalt on seotud ka valdkonnad nagu arhitektuuriline psühholoogia, sotsiaal-, arhitektuuri-, käitumisgeograafia, keskkonnakaitse sotsioloogia, sotsiaalne ökoloogia ja keskkonnadisaini teadus.

Ajalugu

Keskkonnapsühholoogia päritolu ei ole küll teada, kuid Willy Hellpach on esimene, kes mainis "keskkonnapõhist psühholoogiat". Tema raamatus "Geopsyche", käsitletakse seda, kuidas päike ja kuu mõjutavad inimeste käitumist, ekstreemsete keskkonnaolude ning värvi ja vormi mõju inimestele. Teised tuntumad teadlased keskkonnapsühholoogia juurte juures olid Jakob von Uexküll, Kurt Lewin, Egon Brunswik, ning hiljem ka Gerhard Kaminski ja Carl Friedrich Graumann.^[3]

Suunad

Probleemidele orienteeritud

Keskkonnapsühholoogia uurib otseselt keskkonda ja seda, kuidas antud keskkond mõjutab seal elavaid ja/või töötavaid inimesi. Selle valdkonna konkreetsed aspektid on probleemi tuvastamine ja läbi probleemi identifitseerimise probleemi lahendamine. Seepärast on vaja, et keskkonnapsühholoogia oleks probleemile orienteeritud.

Probleemile orienteeritud valdkondades on oluline, et probleemi identifitseerides kerkivad lahendused välja eelnevatest protsessidest. Lahendused aitavad ühiskonnal tervikuna paremini toime tulla ja annavad väärtuslikku infot ühiskonnasisesest toimimisest. Keskkonnapsühholoog Harold Proshansky on öelnud ka seda, et antud teadusharu eesmärgiks on ühiskonna parandamine läbi probleemilahenduste, siis on see lisaks ka "väärtustele orienteeritud". Proshansky tõi välja ka, et oluline ei ole ainult probleemi mõistmine, vaid ka selle lahenduse vajalikkus. Lisaks tõi ta välja ka selle lähenemise probleemid keskkonnapsühholoogias. Esiteks peavad uuritavad probleemid olema kindlalt määratletud: on oluline, et probleemid oleks päriselus, mitte laboris, aktuaalsed ning vaadeldavad. Teiseks peavad käsitletud probleemid tulenema otseselt sellest konkreetsest keskkonnast, kus need probleemid olemas on. Lahendused ja probleemidest arusaamine ei saa tulla olukorrast, mis on laboris mudeldatud ja konstrueeritud. Keskkonnapsühholoogia peab peegeldama tegelikku, mitte simuleeritud, ühiskonda. Samas on raske jätta kõrvale kõik laboris tehtavad uuringud, sest labor on see koht, kus saab viia läbi eksperimente katsetamaks erinevaid lahendusi nii, et seejuures ei kahjustata ühiskonda. Proshansky ütleb ka, et on oluline, et keskkonnapsühholoog kasutaks uurimistulemuste tõlgendamisel kõiki aspekte ja tulemuste analüüsi ning võtaks arvesse nii probleemide üldisi kui ka individuaalseid aspekte.

Keskkonnapsühholoogia võtab arvesse keskkondlike probleeme, nagu rahvastikutihedus ja rahvarohkus, mürasaaste, vaesus, ja linnade lagunemine. Müra suurendab keskkonnast tulenevat stressi. Kuigi on leitud, et müra kontroll ja ennustatavus on suurimad stressifaktorid, siis on olulised ka kontekst, helikõrgus, allikas ja harjumisvõime [3]. Keskkonnapsühholoogid on teoriseerinud ka seda, et rahvastikutihedus ja rahvarohkus võivad mõjutada inimese tuju ning põhjustada stressist tulenevaid haigusi. Keskkonnapsühholoogid usuvad, et selleks, et mõista ja lahendada keskkondlikke probleeme, tuleks vaadata kontekste ja printsiipe ning probleeme inimeste keskkondades. Näiteks vähendavad rahvarohkuse tunnet hoonetes:

• Aknad – eriti sellised, mida saab avada, kust tuleb valgus ning millest on hea vaade
• Kõrged laed
• Uksed jagamaks ruumi ja tagamaks juurdepääsu üle kontrolli
• Ruumi kuju – ruudukujulised ruumid tunduvad avaramad, kui ristkülikukujulised
• Vaheseinte kasutamine moodustamaks väiksemaid ja personaalsemaid tööalasid. Eriti kontorites, kus on avatud plaan või suuremad tööpinnad
• Kognitiivse kontrolli suurendamine sisekeskkonna aspektide osas nagu ventilatsioon, valgustus, privaatsus jne

Süsteemidele orienteeritud

Süsteemidele orienteeritud lähenemist eksperimenteerimises kasutatakse inimestel, kes on osa kommuunidest, rühmadest ja organisatsioonidest. Selles lähenemisviisis vaadeldakse eelkõige rühma vastasmõju, vastandina üksikisiku vastastikusele suhtlemisele ja rõhutatakse sotsiaalse integratsiooni teguritele. Laboris tehtavad eksperimendid keskenduvad inimloomuses olevatele põhjuse-tagajärje protsessidele.

Kasutusalad

Mõju ehitatud keskkonnale

Keskkonnapsühholoogia on suunatud disaini spetsialistide (arhitektide, inseneride, sisekujundajate, linnaplaneerijate jne) töö mõjutamisele ja seeläbi inimkeskkonna parandamisele.

Arhitektuuri rolli ja mõju inimkäitumisele on antud eriala siseselt palju arutatud. Küsitakse, kas inimesed kohanevad uute arhitektuuriliste lähenemiste ja linnavormidega; usutakse, et arhitektid ei suuda ennustada hoonete mõju inimestele ja seega peaks otsuseid tegema muudele teguritele tuginedes; vaadeldakse detailselt juba olemasolevaid hooneid, nende tüüpi ning nende kasutust ühiskonnas, kus need on.

Keskkonnapsühholoogia on vallutanud jaemüügikauplustega ja muude kaubanduslike kohtadega, millel on võime manipuleerida klientide meeleolu ja käitumisega (nt staadionid, kasiinod, kaubanduskeskused ja lennujaamad) seonduva arhitektuurilise žanri. Alates Philip Kotleri revolutsioonilisest tööst atmosfääri kohta ja Alan Hirschi "Lõhnaainete mõju mänguautomaatide kasutamisele Las Vegase kasiinos" ("Effects of Ambient Odors on Slot-Machine Usage in a Las Vegas Casino") sõltub jaemüük suures osas psühholoogiast, fookusgruppidest, otsesest vaatlusest ja ise läbi viidud uurimistöödest.

Keskkonnapsühholoogia Eestis

Keskkonnapsühholoogiat saab Eestis õppida Tallinna Ülikoolis. Eesti tuntuim keskkonnapsühholoog on Grete Arro, kes on sel teemal andnud ka intervjuusid.^[4]

Viited

Märkused

1. Proshansky 1987
2. DeYoung 2013
3. Allesch 2003
4. "Mida uurib keskkonnapsühholoogia? | ETV | ERR". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2018. Vaadatud 9. mail 2018.