Kindlustusõigus (inglise keeles insurance law) on kindlustussuhteid reguleeriv õigusnormide kogum,[1] mis kehtestab kindlustusandjate ja -võtjate õigused ja kohustused.[2] Kindlustusõigus jaguneb erakindlustusõiguseks ja avalikuks kindlustusõiguseks.[1]
Eesti-Vene rahulepingu sõlmimise tulemusena hakati Eestis asutama kodumaiseid kindlustusseltse. 1936. aastal võeti vastu Eesti esimene kindlustusasutiste seadus. 1940. aastal võeti vastu seadus kohustuslikust määrkindlustusest. See kohustas kindlustama hooneid, kuid kolhoosides ka inventari. 1960. aastal lisati kindlustatava vara hulka kütteseadmed, veevärk ja kanalisatsioon. Eesti riigi taasiseseisvumise alguses ei vajanud kindlustusandja tegutsemiseks tegevusluba ning puudus ka kindlustusvaldkonna eriregulatsioon. 1992. aastal võeti vastu kindlustusseadus ja liikluskindlustuse seadus.[3]
Kindlustusõiguses järgitakse kaheksat õiguslikku printsiipi:
1. Uberrimae fidei printsiip – pooled järgivad maksimaalse usalduse põhimõtet;
2. Kindlustushuvi printsiip – kindlustusjuhtumite korral on pooltel huvi vältida rahalise kahju kandmist;
3. Hüvitamise printsiip – kindlustusvõtja ei tohiks saada hüvitamise korral kasumit;
4. Lähima põhjusliku seose printsiip – kahju hüvitatakse, kui see tekkis kokku lepitud juhtumi põhjusena;
5. Actio directa printsiip – kahju saanud isik võib nõude esitada otse kindlustusandjale;
6. Solidaarse hüvitamise printsiip – hüvitis ei saa olla suurem kui kahju ise;
7. Kahju vähendamise printsiip – kindlustusvõtja peab olema kindlustatud eseme suhtes hoolas;
8. Nõuete ülemineku printsiip – kahju hüvitamise järel läheb nõudeõigus üle kindlustusandjale.[4]
Erakindlustusõigus hõlmab eraõiguslikku kindlustust.[3] See võib olla nii vabatahtlik kui kohustuslik. Eraõigusliku kindlustuse alus on kindlustusvõtja ja -andja vaheline kokkulepe.[5] Eraõiguslik kindlustussuhe tekib lepingu sõlmimisega. Seda korraldavad eraõiguslikud ettevõtted ning rahastuse tagavad kindlustusvõtjad kindlustusmaksete kaudu.[3]
Avalik kindlustusõigus on sundkindlustus.[5] See reguleerib avalik-õiguslikku kindlustust, kindlustuse turustamist ja järelevalvet. Selle põhiliik on sotsiaalkindlustus. Sotsiaalkindlustussuhe saab alguse seadusest ja seda reguleerib avalik õigus. Sotsiaalkindlustust korraldavad avalik-õiguslikud kindlustusandjad ning seda rahastatakse riiklike maksude kaudu.[3]
Iga allikas, mis sisaldab kindlustust reguleerivat normi, on kindlustusõiguse allikas. Peamine kindlustusõigust reguleeriv allikas on võlaõigusseadus.[6] Võlaõigusseadusest tulenevad normid reguleerivad vabatahtlikult sõlmitud kindlustuslepinguid. Liikluskindlustust reguleerib liikluskindlustuse seadus.[3]
Kindlustuslepinguga kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi korral hüvitama tekkinud kahju, kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusmakseid.[7] Kindlustuslepingu sõlmimisel antakse välja poliis, mis tõendab kokkuleppe olemasolu. Lepingu sõlmimine saab alguse kindlustusvõtja sooviavaldusest.[8] Kindlustuslepingu üks sõlmija peab olema kindlustusandja. Ainult kindlustusandja tohib neid kokkuleppeid sõlmida. Lepingu objektid on hüved, mida kindlustatakse.[9]