Kirju-haavasikk

Kirju-haavasikk

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Mardikalised Coleoptera
Sugukond Siklased Cerambycidae
Alamsugukond Lamiinae
Perekond Haavasikk Saperda
Liik Kirju-haavasikk
Binaarne nimetus
Saperda scalaris
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • Lamia scalaris (Linnaeus, 1758)
  • Cerambyx scalaris Linnaeus, 1758

Kirju-haavasikk (Saperda scalaris) on siklaste sugukonda kuuluv mardikas.

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirju-haavasikk on 13–19 mm pikkune. Sihvaka silinderja keha ja tugevate halli-mustakirjude tundlatega.[1] Kattetiivad mustad, õmblus, 4-5 ristvööti üle õmbluse ja laigud äärisel kollakasrohelise karvastuga. Eesselg kollakasroheline, mustade laikudega.[2]

Levik ja elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirju-haavasikk on levinud kogu Euroopas (v.a Iirimaal ja Portugalis), Türgis, Kaukaasias, Põhja-Iraanis, Alžeerias, Siberis, Hiinas, Kasahstanis, Mongoolias ja Põhja-Koreas.[3][4][5]

Levinud üle kogu Eesti, mitte sage.[2] Elupaigana sobivad segametsad ja lehtvõsad. Valmikud palkidel, küttepuudel, metsamaterjalide ladudes, lennuvõimelised.[2] Valmikud kooruvad mai lõpust alates ning neid leitakse kuni juuli lõpuni.[2]

Elutsükkel ja toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirju-haavasiku elutsükkel vältab 1-2 aastat.[3] Vastsed mitmesuguste lehtpuude kuivas puidus, Eestis enamasti kasel.[2]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Merivee, E. & Remm, H. (1973). Mardikate määraja. Tallinn: Valgus.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Miländer G. (1978). Eesti siklaste (Cerambycidae) määraja. Tartu.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Saperda scalaris http://www.cerambyx.uochb.cz". Vaadatud 27.03.2019. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  4. ↑ "Saperda scalaris https://www.biolib.cz". Vaadatud 27.03.2019. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  5. ↑ Serafim, R. 2004. Cerambycidae (Coleoptera) from Maramures and Tibles mountains (Romania). Travaux du Museum National d 'Histoire Naturelle "Grigore Antipa". Vol, XLVI, 121-137.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]