Kohtupsühholoogia (inglise keeles forensic psychology) on kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning sellega seotud toimetulekutaseme hindamiseks õiguslikus kontekstis.
Psühholoogia kaasatakse protsessi mitteõiguslike eriteadmistena. Psühholoog hindab vägivaldsusriski, isiksuseomaduste ja õigusrikkumise seoseid ning kognitiivsete võimetega seotud spetsiifilisi probleeme. Kaasaegne kohtupsühholoogia on arenenud kooskõlas kliinilise psühholoogia arenguga, alates 20. sajandi viimasest kolmandikust. See on valdavalt kliinilise psühholoogia valdkond.[1] 2001. aastal tunnustas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon ametlikult kohtupsühholoogiat kui psühholoogia eriharu.
Psühholoogide kaasamine õiguslikku konteksti sai alguse tunnistajate ütluste uurimisest. James McKeen Cattell korraldas 1893. aastal uurimistöö käigus katse, kus palus Columbia ülikooli üliõpilastel vastata mitmesugustele küsimustele, ning hiljem hinnata neil enda enesekindlust vastamisel. Tulemustest nähtus, et enesekindlus ei olnud alati korrelatsioonis õigete vastustega. Üliõpilased olid vastamisel ka üllatavalt ebatäpsed. Cattelli uuringute tulemused äratasid psühholoogides huvi pealtnägijate ütluste uurimise vastu.[2]
Alfred Binet replikeeris Prantsusmaal 20. sajandi alguses Cattelli uurimusi. Ka Binet' loodud vaimse võimekuse testidel on oluline osa kohtupsühholoogia arengus: nende põhjal töötati välja kohtupsühholoogia valdkonnas kasutatavad mõõdikud.[2]
William Stern tegeles 20. sajandi alguses tunnistajate ütluste eksperimentaalse uurimisega. Ta leidis, et subjektiivne veendumus oma ütluste siiruses ja õigsuses ei garanteeri "objektiivset tõde"; sisendavad küsimused mõjutavad tunnistajate ütlusi nende jälgitud sündmuste kohta; täiskasvanud ja lapsed annavad oluliselt erinevaid ütlusi; nendel sündmustel, mis leiavad aset sündmuse pealtnägemise ja selle kohta ütluste andmise vahel, on suur mõju ütluste täpsusele.[1]
Sigmund Freud soovitas 1906. aasta kõnes Austria kohtunikele kasutada vabade assotsiatsioonide tehnikat kohtus tõe tuvastamisel. Psühhoanalüüsi meetodite kasulikkus oli Freudi hinnangul nii ilmne, et ilma pikema jututa võiks selle meetodiga saadud tulemused kohtuotsuse alusena kasutusele võtta.[1]
Hugo Münstenberg avaldas 1908. aastal raamatu "On the Witness Stand", kus ta väitis, et psühholoogia on igati valmis, et õigussüsteem selle käiku võtaks, kuid muuhulgas avaldas ta ka arvamust, et juristid lihtsalt ei ole suutelised psühholoogiast aru saama. Juristid jäid siiski seisukohale, et psühholoogia meetodid ei ole sugugi nii täpsed ja nende kohtupraktikas kasutuselevõtuni tuleb teha veel palju tööd.[1] 1917. aastal leidis Münsterbergi õpilane William Martson, et süstoolne vererõhk on tugevas positiivses korrelatsioonis valetamisega. See avastus oli hiljem abiks kaasaegse polügraafi väljatöötamisel. Ameerika kohtupsühholoogia oluline areng algas aga pärast teist maailmasõda, kui psühholooge hakati kaasama ekspertidena kohtuprotsessidesse.
Oma panuse kohtupsühholoogia arengusse 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil on kahtlemata andnud ka Elizabeth Loftus, kes on tuntud tunnistajate ütluste ja valemälestuste uurijana ning olnud kohtus eksperdiks tunnistajate ütluste hindamisel.[3]